Apr. 4, 2018

See eilne päev, 3.aprill, jääb mulle siin elus veidi teistmoodi meelde. See oli päev, mis võttis minult võimaluse olukorda kontrollida. Mul puudus igasugune kontroll, ma olin kui abitu kassipoeg, ainus mida ma teha sain, oli jääda rahulikuks.  See oli ühtlasi esimene kord, mil mul oli reaalne hirm meie lapse pärast. Kõik need eelnevad korrad muret ja hirmu- köömes selle kõrvalt. Igatahes on see nüüd siis jätkulugu eelmisele postitusele, kui käisin ämmaemanda juures.

Üleeile õhtul peale ämmaemanda visiiti oli uriinianalüüsist teada saadud, et see sisaldab valku. Küll rasedale niiöelda "lubatud piires", kuid ärevus tekkis küll. Kes on kursis, mis on preeklampsia ning mida see endaga kaasa toob, oskab pildi kokku panna küll kõrgenenud vererõhust ning valgusisaldusest uriinis. Igatahes oli sellega pilt selge, et enam nõnda edasi see rasedus ei kulge ning mind ootab ees ilmselt konkreetsem uurimine. Aga öö oli vaja üle elada! Unetult ja muretsedes, kuid siiski suhteliselt rahulikult hingates. Ämmaemandaga pidin ühendust võtma järgneval hommikul, ehk siis eile hommikul.

Telefonikõne oli lühike ja konkreetne. Ma ei olnud ise seda asja enda jaoks nii üles kerinud, kuid kõnest võis välja lugeda kõike muud, kui seda, et "aega on". Sittagi mulle aega ei antud. Kõnes kostus vaid konkreetne lause " tunni jooksul tuleb nüüd haiglasse jõuda ja hakkame uurima". Ma taipasin vaid kõhust vaikselt kinni hoida ja sisendada endale, et rahu nüüd. Panin kähku teised riided selga, kusetasin koera ära, ladusin kassile ja koerale toidud ette, siiber kinni, toauks lukku ja autosse. Mul ei olnud mitte mingisugust tahtmist hakata ämmaga Tartu sõitma ning veel vähem oli mu mõttes oodata Alarit koju, et tema mind siis Tartusse viiks. Ma saan ideaalselt ise hakkama selle sõiduga ja sain ka.

45 min peale kõnet olin ma jõudnud Tartu. Parkisin emo ette, panin tunniks ajaks kella ning mul oli täiesti suva, kas ja kui palju trahve kojamehe vahele pannakse (ei pandud ühtegi). Jõudsin veel mõelda, et äkki oleks pidanud mingid vahetusriided ja sussid kaasa võtma, kuid seal samas autouksi lukustades sisendasin endale, et ma ei tulnud siia praegu, et jääda, vaid et kontrollida ja koju tagasi minna. Viisin jope garderoobi ning läksin naistenõuandla registratuuri, kuhu olid valmis pandud juba topsikud analüüside jaoks. Siis jõudis kohale, et shit just got real. Läksin vetsu, tegin vajalikud analüüsid ja viisin protseduuride tuppa, kus mind verest ka kergemaks tõmmati. Seejärel oli tunnike praadimist ja ootamist, mida otsustasin teha kolleegidega kabinetis. Juttu rääkides läks aeg tsipa kiiremini.

Edasi läksin arsti kabinetti. Vereanalüüsid olid korras, samuti uriiniproov (valku seal enam polnud). Seega preeklampsia sai taaskord välistatud. Siis ma sain hakata rahulikumalt hingama. Kuna aga lapse pea on vaagnasse fikseerunud, on jäänud liigutused oluliselt vähemaks ja nõrgemaks. Selle peale saadeti mind suurde ultrahelisse ja hakkas järgmise probleemi pärast muretsemine peale. Ultraheli oli igatahes täiesti korras. Minu sees kasvab pisike tüdrukutirts, kes on oma kasvust tsipa maas, kaalub ca 2500g ning kõik vajalik on välja arenenud. Vastab mõõtudelt 34+ nädalatele. Mul on küljes rippumas gestatsioonidiabeet, mis annab alust arvata, et oodata on keskmisest suuremat last. Minul õnneks see nii ei ole. Tibu on pigem pisike ning samuti on korras kõik mu veresuhkru väärtused igapäevaselt, söögu ma viinamarju, burksi või shokolaadi näost sisse.

Peale ultraheli suunati mind veel pooleks tunniks KTG-sse tuksuma. Olgu öeldud, et sealne naisterahvas võiks ametit vahetada ja minna kuhugi liinitööle oma keskealisi käitumisprobleeme välja elama. Igatahes tuksusin seal tasapisi oma pool tunnikest täis ning siis ootas mind uuesti arsti ja ämmaemanda ühine vastuvõtt. Seal sain kinnitust, et kõik on korras ning mul oli võimalus kergendusest üks peatäis pisaraid maha valada.

Kas see SOS olukorra loomine oli vajalik? Igatahes. Eriti seetõttu, et see sos ei olnud minu peas välja mõeldud, vaid see oli reaalne ohtlik olukord ning mulle meeldis, et ämmaemand häirekellad täie pasaga uugama lõi. Mul on temaga turvaline minna lõpuni välja. Ma usaldan teda. Ma näen et ta tegutseb minu ja lapse heaolu nimel nii kuis oskab. Olen tema patsiendiks jäämise valiku üle ilmatuma rõõmus. Ma küll kaotasin osakese endast ja kindlasti ei olnud ka lapsel nende tundide jooksul just mugav mu kõhus olla, kuid oluline on siiski see, et kõik on hästi.

Edaspidi jään tihedamalt analüüse viima kuni lõpuni välja. Seda, kas analoogset olukorda võib tekkida, ei saa keegi välistada. Preeklampsia võib suht järsult tekkida ning seetõttu olen ma nüüd natuke pingsama kontrollimise all. 

Miks see nii sos olukord siis oli ikkagi? Sest ma ei taha, et meie väike preili peaks esilekutsumisega sündima 34-35 nädalal. Preeklampsiale ei ole paraku muud ravi kui sünnitus. Enneaegse sünniga algab kõik justkui valesti. Sünnitus ei ole loomulik, laps ei ole valmis veel väljaspool emaüsa elama (kuigi ta suudab), võib olla igasugu komplikatsioone, ta viidaks mu juurest peale sünnitust kohe neonati osakonda kosuma...ei ei ei. Las ta veel kasvab, saab tugevamaks. Ma oskan teda peale eilset palju hellemalt hoida ja oodata.

Apr. 2, 2018

Täna oli jälle plaaniline ämmaemanda visiit. Seekord ootasin seda õhinaga, sest mul oli tekkinud lõpuks ometi ka mõni küsimus ja eks mind ikka huvitas ka, mis seisus see preili on, sest kord on need jalahoobid roietes, kord hargivahel. 

Olgu siia vahele öeldud, et olen ilmatuma rõõmus, et otsustasin siiski ämmaemanda ära vahetada, sest olen praegusega nii nii rahul. Ta teeb oma tööd ja näha on, et ta teeb seda rõõmuga. Kuulab, räägib, seletab, organiseerib. Mul ei ole mingit pinget seal vastuvõtul olles, tunnen end temaga koos hästi. Eelmine ämmaemand on ka inimesena kahtlemata tore, kuid kõik omavahel lihtsalt ei sobigi.

Nõnda. Tehti siis tavapärased protseduurid. Mõõdeti emapõhja kõrgust, kõhu ümbermõõtu, kaaluti, kuulati doppleriga. Kuna katsudes oli aru saada, et pea on päris all ning ka kõht on allapoole vajunud, tehti ka ultraheli ning selgus, et pea on kenasti ära fikseerunud. See seletab ka minu libavalusid, mis mind reede ja laupäeva öösel painasid. Ilunumbrid sobivad ja kõik selles osas on korras. Aga

Vererõhuga on endiselt asi natuke kusine. Võtan küll regulaarselt nüüd labetalooli tablette, ent päris normi see siiski rõhkusid ei vii. Andsin hommikul ka uriinianalüüsi, millega just rahul olla ei saa, seega selgub homme, mis meist kahest edasi nüüd saab. Hoiame pöialt, et saame üheskoos ikka võiduka lõpuni minna. Homme võtan uuesti ämmaemandaga ühendust, siis oleme ehk targemad.

Mar. 26, 2018

Olgu öeldud, et hetkel on kõik kontrolli all, ma tunnen end märkimisväärselt paremini, kui kaks eelnevat päeva. Lootsin ikka, et olen see rase, kes ei pea EMO-sse lippama, kuid otsustasime pigem karta, kui kahetseda.

Siiani on olnud rasedus vaevusteta. Seal ca 13.-16. nädala paiku painas mind sümfüüsivalu ja sellest veel varem korralik peavalu, mis mõlemad leidsid lahenduse, kaela teibiti ja sümfüüsivalu vastu aitas taevakingitus jooga. Raseduse keskpaigaks olid need mured seljatatud ja kuni siiani ei olnud mul põhjust millegi üle nuriseda. Sellest ka kerge mure, kui ühtäkki toimus korralik langus enesetundes.

Ühtäkki ei olnud mul enam õhku, mida hingata. Silme ees kõik virvendas, esines mõned korrad täielikku black-out'i ja meeletu südame puperdamine. Vererõhku mõõtes kõikus see kaootiliselt, jõudes lõpuks 150/90 piiridesse ning pulss kuni 110. Siiani on olnud rõhk pigem normist madalam ja olin sellega täitsa harjunud, et iga liigutust päris tormakalt ei tee, vaid ikka teadlikult tõusen püsti ja teadlikult kummardan ja kui pea hakkab hõljuma, siis ikka toetun seinale või istun toolile tagasi. Lõpuks hakkas see külma higiga kattumine peale ja justkui ei läinudki enam see enesetunne normaalseks. Selliste kaebustega vegeteerisin terve nädalavahetuse, kuniks eile õhtul Alar ütles, et pane riidesse, me sõidame Tartu.

Ma ei kartnud seda, mida mulle öeldakse, vaid seda, kuidas EMOs suhtutakse. Lihtsalt on tekkinud kerge hirm selle osakonna ees, kuigi olen seal olnud hädaga vaid kaks korda oma elu jooksul ning nendelgi kordadel pole olnud mul negatiivset kogemust. Ma lihtsalt ei tahtnud teiste aega ja ressurssi raisata oma ebamääraste kaebuste osas. Küll aga tiksus mul peas võimalik preeklampsia, soovisin ma siiski, et uriin ja veri üle vaadataks.

Minu palvetele vastati ja mingit negatiivset vastuvõttu mina küll ei kogenud. Võtsime numbri, läbi luugi rääkima pääsesin ma KOHE ning vastuvõtu õde konsulteeris kohe günekoloogiga, peale mida suunati mind otse sünnitusosakonda. Ehk siis seal EMOs ei hakatudki üldse minuga jurama, vaid suunati kohe ära niiöelda õigesse kohta. Osakonnas võeti soojalt vastu, Alar jäi ootealale istuma ning mind juhatati sünnituspalatisse kontrolli.

Pandi KTG peale ning nii ma tiksusin seal ca 20 minutit rahulikult. Mõõdeti korduvalt vererõhku ja saturatsiooni. Kõht käis regulaarselt toonusesse, kuid ei midagi sellist, millega kodus hakkama ei saaks, sest mingeid valusid mul ei olnud. KTG-l selgus, et laps tunneb end hästi, keha teeb sünnituseks ettevalmistusi ning selles osas on kõik okei. Vererõhu kõrgemad väärtused siiski tekitasid natuke muret, seega tehti ka vere- ja uriinianalüüs, mille tulemusi ma Alariga koos juba ootealal ootasin. Õnneks oli nendega kõik okei, seega preeklampsia kahtlus sai maha kantud ning sain peale vererõhu ravimi, mida siis vastavalt vajadusele võtta. Kuna nad muukisid ikkagi välja, et töötan ise meditsiinis, lükati sujuvalt tableti võtmise vajaduse välja selgitamine minu turja. Ehk siis kui enesetundes on muutusi, mõõdan rõhku ning kui jääb ikka sinna ülemisele piirile, võtan tableti. Selles osas hea, päris igapäevaselt ei sooviks ma neid tablette nii või naa sisse krõbistada.

Sain täna öösel kenasti magada, mida eelnevate ööde kohta öelda ei saa. Hetkel on enesetunne hea, kuigi pean istumise ja pikutamise asendit sagedamini muutma, sest muidu võtab ikkagi pildi virvendama. Hetkel ei ole veel kõht alla vajunud, seega surub beebi korralikult kopsudele, mistõttu see õhupuudus on ka endiselt aktuaalne, kuid vähemalt ei ole mul enam muret, et preeklampsia võiks esineda.

MUIDE! Ma olen Alari üle super uhke. See, kuidas ta konkreetselt ütles, et riidesse ja minek, oli see mis mind lõpuks veenis ka minema, ise ma oleksin seal kodus rahus edasi vegeteerinud. EMO-s ja sünnitusosakonnas oli ta ka nii konkreetne ja rahulik, et mul oli temaga väga turvaline olla. Seal paar sünnitajat ikka uuu-tasid ja Aaaaa-tasid, kuid teda see üldse ei kõigutanud. Mõnes mõttes oli ju täitsa tore, et saime osakonna kogemuse kätte, kuhu õige pea meil endal ka sünnituse teemal asja on.

Mar. 9, 2018

See on uskumatu. Elu on uskumatu. Aja liikumise kiirus on uskumatu. Kuhu kõik need 30 nädalat ja peale küll läinud on? Mis minus selle ajaga muutunud on? Peaaegu et kõik.

Aeg meid kannab, edasi viib, tuhmistab vead ja õpetab loobuma kõigest halvast. Need pea 31 nädalat, 217 päeva, lugematu hulk tunde-minutitest rääkimata- on mind muutnud nõnda palju. Kas just üdini muutnud, seda ma ei usu, kuid miski minus on totaalselt muutunud. 

Varem põksus mu süda vaid Alari poole, tema südamega ühes meloodias, harmoonias. Nüüd on minu südamesse tekkinud väike tuba meie pisikese jaoks. Tundes teda oma südame all toimetamas... Ma pole teda näinud, pole teda puudutanud, pole tema silmade sügavusse vaadanud, pole paitanud tema pisikest pead, ei ole silitanud tema siidipehmet kõhtu ja katsunud imepisikesi varbaid, ma pole tundnud tema lõhna ja ma pole kuulnud tema nuttu ega naeru, aga ma tunnen teda, ta on meie, kõik hea mis meis leidub on temas. Ma armastan teda. Ma tean, et ta on täiuslik, sest ta on meie parem pool. 

Ma võtan igal hetkel teda oma mõtetes kaasa, iga mu plaan ja idee sünnib üheskoos temale mõeldes. Ta loob meie ühise elu raamatust hoopis midagi muud, ta loob meist pere. Mul on oma pere. See ei mahu mulle pähe. Ma saingi sellega hakkama? JAH! Sain! Ja ma ei suuda uskuda, et täpselt nii ongi. Alar ja mina ja meie pisikene Amanda. Kõik muu tuhmub, kui mõtlen, mis kõik ees veel ootab. Ma olen realist, ma tean mis sünnib selle roosa manna tagamail, kuid sellest olenemata tean ma ka, et see kõik saab olema imeline.

Kui me neid beebiasju siia koju tasapisi soetasime, ei olnud see pilt mulle päriselt veel silme ette joonistanud. Isegi see, kui vankri koju tõime, ei löönud minus seda leeki põlema. Aga mõned päevad tagasi, kui Alar pani võrevoodi kokku, mina sinna lina ja teki ning karu, silusin mõeldes ei millelegi tekki ja siis...lihsalt niisamuti...tuli see tunne. See miskisugune tunne, mida ma kirjeldada ei oska, nime anda ei oska, kuid tean, see tunne on see. See on see tunne, kui süda tahab õnnest puruks minna. 

Ma ehk ütlen seda harva, ma ehk ei oska seda alati välja näidata nii kuis võiks, ma ehk tundun isekas, kui neid mõtteid ja emotsioone hoian endas, kuid Alarita ei oleks mul mitte midagi. Ma armastan teda, ma armastan meie elu, mul on kõik mida õnneks vaja ning mul on see kõik, sest Alar armastab ka mind. 

Mar. 5, 2018

Täna oli taaskord plaaniline ämmaemanda visiit. Kuhu need vahepealsed 3 nädalat kadusid, ma tõesti öelda ei oska. AGa lähemalt siis tänasest käigust:

1) Käisin täna uue ämmaemanda juures, kelle juurde mind suunati, kuna enda ämmakal polnud õigeks ajaks enam visiidiaega mulle anda (tahavad teatud vahega ikka kohtuda ja vestelda). Uue ämmakaga sain kohe sooja soone peale, rahunesin iga mure koha pealt maha ning sellest kõigest mis me rääkisime ja kontrollisime, sain nii positiivse tagasiside ning kindlustunde,et edaspidi jääb tema mind raseduse lõpuni jälgima. Pean vajalikuks, et saaksin usaldada inimest, uue ämmaemanda puhul ei näe ma ühtegi takistust. Kõike seletas, tegeles, organiseeris- mida muud tahta!

2) lapsega on kõik hästi. On end kenasti peaseisu sättinud. Tegime ka huvi pärast ultraheli et keha asendit ka vaadata ja tudus kenasti selg vastu minu selga, pea alaspidi, sõrm suus. Nii see süda mul seal jälle ja jälle ära armus. Ilus ümmargune peakene, pisike nina, pisikesed varbad ja sõrmed. 

3) minuga on kõik hästi. Vererõhk on 130 pealt tulnud 114 peale, alumine rõhk on kogu aeg korras olnud. Rõhu langusest tingitud ka ilmselt viimase aja pearinglused, mis mind kimbutavad, kui toimetades vahepeal puhata ei ole meeles või kui kaua seisan. Kehakaalu on juures 3,1 kilo. Vahepeal oli 3,6 kuid haiguse periood ning kodused toimetused on natuke pekki põletanud. Ämmaemand ütles nii toredasti, et laps kosub emme varude arvelt. Tubli tüdruk juba eos! HUvitav on ka see, et kõhu ümbermõõt oli seekord 3 cm väiksem kui eelmisel vastuvõtul. Eks teatav erinevus võibki olla, kui kaks inimest mõõdavad, aga no ämmakas mõõtis ühtepidi ja teistpidi ning kuidagi ei saanud sama/suuremat tulemust :D

4) südametoonid on lapsel ka korras. Põksus tavalisest rahulikumalt, sest esiteks ta tudus ning teiseks olin ma vana rahu ise täna seal vastuvõtul. 

5) veresuhkrud on mul kõik olnud korras. Homme saadan toitumisnõustajale jälle tabeli mõõtudega ja ma usun, et ta on väga rahul :) Gestatsioonidiabeet? kus? Aga pigem siiski kontrollida, kui hiljem kahetseda.

Ämmaemand planeeris ka enda juurde kaks uut vastuvõtu aega, üks on aprilli alguses ning teine on siis, kui sünnitähtaeg ületatud peaks saama. Samuti organiseeris aja arsti vastuvõtule ning 37.nädalal lähen ka ultrahelisse, kus hinnatakse lapse oletatav sünnikaal ja vaadatakse üleüldised mõõdud üle, et teha otsuseid sünnituskäigu osas- ise või keisriga.

Nii et seekord oli see visiit asjalik. Ma sain kõikidele oma küsimustele vastused, ma sain palju tuge ja julgustust. Ma ei karda enam. Ma ei karda enam et midagi on pahasti või et isver mis pidi ta mul kõhus nüüd on või et kas ma nüüd mure korral saan ikka ämmaemanda telefoni/meili teel kätte. Mulle anti kellaajad ja telefoni nr ning öeldi, et meili pole mõtet kirjutada, kui mure siis julgelt kohe helistada. Ma sain tänaselt visiidilt mingi laengu ning natuke on kahju, et ma seda siiamaani kordagi kogenud ei ole. Kuid parem Hilja kui Leida.

Aprilli lõpus on rasedus täis kantud ning siis annan ma preilile loa väljatuleku peale mõtlema hakata. Kes ütles et raseduse lõpp venib? Aeg tormab meeletul kiirusel. Esimene trimester oli praeguse kõrval ikka täielik katastroof, sest nii palju hirmu oli ning nädalad venisid. Praegu pole mul mingeid kaebusi, mul on palju teotahet ning kuna kodus käib remont, siis mul pole isegi mitte aega mõelda, et igav on- sellest lähemalt varsti kodulugu postituses. Enesetunne on hea, õnnelik on olla. Tunnen end oma kehas hästi, liikuda ei ole raske, miski ei jää tegemata, valusid ei ole, mingeid veidraid kaebusi samuti mitte. Ainus mis meelde tuletab, et olen rase, on kohatine pearinglus ja see, et kõht kasvab.

Pilt tehtud 29+6, tänast pilti ei näita, sest ei taha veel ilusa koridoriga eputada, mis kohe varsti valmis on. Las jääda miskit ka kodulugu postituste jaoks.

PS! Isver susver 9 nädalat lõpuni!Varsti kohtume mu väike aktivist Heart