Nov. 22, 2017

Oleme täna üheskoos olnud juba mõnda aega teises trimestris. Eelmises postituses kirjutatud mured on seljatatud ning enesetunne on võrdlemisi hea. 

Olen hakanud rõõmu tundma sellest, et uus elu minu sees tasapisi kasvab. Ma tasapisi tunnen tema sabinaid kõhus ning tema olemasolu tajumine on mind inimesena väga palju muutnud. Ma olen ümber hinnanud elu ja sellega kaasneva väärtused ning õppinud mõistma lihtsuse võlu.

Kõik mis ma teen, mõjutab ka teda. Seega ma hoian end endisest oluliselt rohkem. Ma jälgin mida söön ja joon, kui soojalt riides olen, püüan tagada piisava ööune ning olla emotsionaalselt stabiilsem kui varem, st ärrituda vähem ning olla rohkem rõõmus ning tänulik. Ma ei taha anda lapsele negatiivsust edasi, mis paraku igapäevase elu osaks on. Püüan võtta vähem endasse.

Meiega on kõik hetkel hästi. Uuringud on olnud korras, mina tunnen end hästi, kaebusi sisuliselt ei olegi ning kõht kosub. Selle viimase üle ma olen rõõmus ja õnnetu samaaegselt. Rasedusele eelnenud rassimine on hetkel justkui pühitud, kuid samas tean, et see minu kaalulangus ja tervislikkus oli väga suur põhjuks, miks meil see kõik ka lõpuks õnnestus. Seega põhjust rõõmu tunda on rohkem, kui kurbust.

Sugu me veel ei tea. Viimati pani pisike õigel ajal jalad risti ning keeras selja ultraheli anduri poole. Väga koostööaldis. Detsembri lõpu poole on meil ehk lootust teada saada, kuid eks ole näha. Mina vahepeal mõtlesin, et tore oleks jätta üllatuseks, kuid ühine otsus sai siiski selline, et katsume selle soo ikka enne sündi teada saada. Kuna on esimene laps, siis seda põnevust on väga palju. Kuigi sugu mingit rolli ei mängi, ootame väga mõlemat, las siis ise otsustab kumb on, kuid ettevalmistuse mõttes oleks mul väga hea meel teada, kas heegeldada tüdruku-tooni või poiste-tooni riideid, kaua ma neid valge-halli kirjuid asju ikka teen :D

Täna on beebi pikkuseks peast pepuni ca 12 cm ning kaalu ca 100g. Mina ise olen juurde võtnud 0,5kg ning sentimeetrites laienenud ikka korralikult ( rinnad ja alakõht). Erilisi isusid ei ole, välja arvatud see, et ma võin lõpmatuseni nautida kapsahautist, värskekapsasuppi ja igasugusel kujul kapsasalateid. Iiveldust ei ole juba nädalaid tundnud, va hommikune hambapesu, siis ma kohati ikka öögin.

Varsti on meil pool aega mööda saadetud. See aeg läheb ruttu. Liigagi ruttu.

Nov. 7, 2017

Hei!

Me oleme siin vahepeal kolmekesi nüüd õppinud harjuma ja elu jagama ning nüüd jagame oma killukesi ka teiega. 

Perekonnale teavitamine oli selline meeliülendav ja samas ka omamoodi naljakas. Alustagem siis sellest, et minu ema teadis minu rasedusest enne kui mina ise. Käisime augusti lõpus minu vanemate pulma-aastapäeva tähistamas ning seal ema olevat märganud et ma olen "kahtlane". Nädal hiljem tegin testi ja rase ma olingi. Seega sain uudist teavitada vaid vennale ja isale. Vend sai vahepeal ka asjast aimu ja siis saingi üllatuse teha veel vaid isale. Isa reaktsioon oli äraütlemata siiras ja armas ja sellele järgnes siis muidugi meeste poolne viinavõtt. Nojah :D Samal õhtul said teada meie uudisest ka vanaema ja tema mees. Siiski palusime infot hoida saladuses, sest olin siis vaevu 5 nädalat rase.

Alari vanematele ütlesime vanavanemate päeval tordi ja pudeliga. Alari isa poolne reaktsioon oli tuimavõitu, nagu ikka, Alari ema aimas juba varem ja näitas oma rõõmu ka välja. Minu perekonna pool on lihtsalt natukene elavam ja emotsionaalsem ja siin polegi midagi pahaks panna või ninna võtta. Nii lihtsalt on. Minule oli kõige tähtsam minu isa reaktsioon ja see ületas kõik ootused.

Seal 4.-5. nädala paiku olin ma kodus haiguslehel. Iiveldasin, poole kohaga surin ning siis sain veel bronhiidi takkaotsa. See nädal oli üks kõige jubedamaid, mida kogenud olen, seda, et kõik, KÕIK on vastik ja halb ja paha. Õnneks selle nädala möödudes möödusid ka põhilised kaebused. Iiveldus veel jätkus oma tagasihoidlikul moel, kuid ei midagi konti murdvat. Iga päevaga läks olemine tasapisi paremaks, kohatiste iiveldustega, kuid juba päris hästi.

Vahepeal tehti mulle kaks korda ultraheli, et jälgida, kuidas tibu kasvab. Kulgesime rahulikult, tervelt ja tugevalt, kuniks sai täis 12+6 nädalat ning meid ootas kuklavoldi uuringu aeg. Enne seda sai antud vereanalüüs ning uriiniproov. Kuklavoldi uuringule läksime Alariga juba kahekesi koos. Senini olin arsti visiidil käinud üksinda.

Nii me läksime, õigel ajal õigesse kohta. Meid kutsuti kabinetti ja ma olin nii hirmul. Õnneks oli uuringul kõik kõige paremas korras ning nädalaid uh järgi 12+5 ehk siis üks päev vähem. Lisaks sellele, et uuringu käigus oli suur pingelangus, nägin ma midagi, mida ma varem polnud märganud või ei olnud osanud märgata. Ma nägin oma abikaasat nõnda nagu iial pole näinud. Tema nägu ja emotsioonid oma last ultraheli pildilt nähes olid võrratud. See uuringu aeg oli üks ilusaim hetk minu-meie elus. Need on need vähesed hetked, kui me taipame, kui suure õnne osaks oleme saanud.

Minu viimaste päevade põhiline mure on katkematu peavalu. Miski ei näi aitavat. Kõige hullem on see, et kui varasemalt ma sain peavalu niiöelda ära magada, siis nüüd ma ei suuda isegi uinuda. Korraks tekkis täna tunne, et rasedus justkui ongi haigus. Kui nüüd sellest üle saaks, oleks kõik suurepärane.

 

 

Oct. 15, 2017

Ütlen kohe alustuseks ära, et me oleme neid rasedusteste teinud tohutult palju, ca kaks aastat ja iga kuu, ja mitte ainult ühe korraga :D Nii et ka seekord ei olnud ootused teab mis laes, kuid midagi oli sel päeval teisiti. Poole tegevuse aeg sain juba aru et mida ma jälle siin pissides unistan ja loodan, niikuinii on tulemus sama ja ootab meid ikkagi see paganama ivf ees.

Oli tavaline tööpäev, see oli vist esmaspäevane päev, igatahes oli see 28.august. Tegin rahulikult oma igapäevast tööd kuniks saatsin patsiendi kabinetist peale uuringu lõppu arsti vastuvõtule ning jäin mõttesse. Kõik ei olnud ikka päris "tavaline". Eelneval kuul oli tsükli pikkuseks 21 päeva ning olin selle aja nüüd see kuu ületanud. Küll aga oli see fakt mille avastasin hiljem. Testi apteeki ostma KESET PÄEVA peale mitmeid kruusitäisi kraanivett oli ikkagi mingi sisemine karje. Nii ma siis läksin kahe uuringu vahel Apothekasse, ostsin mingi ekstra varajase testi ja läksin vetsu. Uks lukku, samal ajal veel mäletan et seal olles pidasin end sari-idioodiks. Kuna neid olukordi, kus olin keset päeva testi tegema läinud, oli varemgi olnud, ei olnud ka seekord mingit suurt lootust, kuid oli sisemine sund seda teha.

Test tehtud, jäin kahe minuti möödumist ootama. Ja siis ilmus teine õrn triip kõrvale. Ma olin pisarais ja mõtlesin, et mis asi see nüüd on. Ja siis kadus see triip ära :D mida pekki, oligi läinud. Mind valdas täielik segadus ja mõtlesin et ah mida iganes, teen kodus hommikul uue testi ja vaatan siis edasi mis värk on. Seda keset tööpäeva testi tegemist ma Alarile ette ei serveerinud, just in case.

Järgmise päeva hommikul ca kella 5 ajal läks uni ära ja suur ärevus oli. Tegin kaks plaat-testi. Üks oli tavaline, teine oli varajane test. Ühele tuli õrn triip, teine oli negatiivne. Jälle ma olin ristteel. Kuna see triip oli tõesti üli hele ja võis olla vapralt ka meelepete (ära ei kadunud vähemalt, jäi ikka õrnalt kumama), ei osanud ega tahtnud ma sellele kuidagi reageerida ning ootasin kaks päeva, kuniks tegin uue testi. Tavalise testi, mis näitas kohe heledat triipu. Siis ma tormasin Alari juurde, kes oli väga ärev ja lootusrikas ja samas oli piisavalt tugev ja tubli, et oma rõõmu vaos hoida, et mind mitte liialt lootma panna (oleme varemgi seda õhkõrna triipu saanud, mis ei olnud sugugi laps). Jäi kokkulepe, et teen 3 päeva pärast uuesti.

Nii ma siis tegingi mitte kolme vaid kahe päeva pärast uuesti :D :D :D :D :D Siis oli triip juba tublim ja veel kahe päeva möödudes saime korraliku tulemuse- kaks rasvast triipu. Vahepeal olin infot edastanud ka oma viljatusravi arstile dr. Ehrenbergile ning seejärel suunas ta mind günekoloogi vastuvõtule.

Käisin oma arvutuste järgi 4. rasedusnädalal siis arsti vastuvõtul, kus hcg väärtus kinnitas rasedust ning vaginaalne ultraheli tuvastas emaka limaskesta paksenemise. Seejärel ootas mind ees kaks väga ärevat ja ÜLIVENIVAT nädalat kuniks tuli uus uh aeg.

Järgmisel ultraheli uuringul oli rasedust 6+4 nädalat, ehk siis tegelikult rohkem kui arvasin. Süda lõi, oli kinnitunud õigesse kohta ning mina tönnisin nutta. Rõõmust muidugi. Helistasin kohe Alarile ja siis jõudis see meile lõpuks päriselt kohale. Teadsime, et kõik on selline riskantne ning juhtuda võib mida iganes, sest progesteroon, mis rasedust hoiab, seda oli mul ju vähe ning stimulatsiooni abil üleüldse rasestusin. KUID see oli meie suurim võit senisel võitlusel ning me ei lasknud end hirmust morjendada.

Nädal peale viimast uh tehti järgmine, et näha kui palju väike olevus kasvanud on. Kõik oli kõige paremas korras, hcg oli massiivselt tõusnud ning raseduse toetuseks alustasin duphastoni võtmist kuni 12.nädalani, et väikest toetada tema kasvamisel.Enesetunne selleks ajaks oli rikastunud iivelduse ning oksendamisega, mis tänaseks on õnneks vaibunud ning selline kohatine iiveldus veel värskendab mu päeva. Peale viimast uh suunas günekoloog mind ämmaemanda vastuvõtule. Ämmaemandaga kohtun selle kuu lõpus, kohe peale kuklavoldi uuringut :) 

Järgmises postituses räägin lähemalt juba muutustest, isudest, perekonnale uudise teatamisest. 

Sep. 26, 2017

Kui operatsioonist olin taastunud ning enesetunne oli juba päris okei, hakkas mõte jälle tite teemal liikuma, et nagu mis nüüd siis edasi. Minu senine ravi jätkus samamoodi ka peale oppi- duphaston et tsüklit regulaarsena hoida ning bromocriptin, et prolaktiini (see mille pärast MRT uuringul käisin) hoida nomis. Tundus, et arstil oli kõik läbi mõeldud ja mina seda ka uskusin ja lootsin. Sealsamas peale oppi mingit kontrolli mulle ei tehtud ja siis tundus asi ikkagi hapu.

Tsükkel venis peale oppi kaks kuud järjest 25 päeva asemel 35 päevaseks. Seejärel pöördusin dr.Sõritsa poole, et küsida arvamust ravi koha pealt ja mida edasi teha võiks. Sealt tuli üksluine vastus, et teeme analüüsid, võtad veits veel alla ja teeme ivf. Õnneks minu loogika ütles, et mingi variant peab veel ikkagi olema ja küllap on erakliiniku tagamaadeks ka raha teenimine, sest Elites ivf on suht kirves lõbu. Seega pöördusin uueks arvamuseks SA TÜK viljatusravi arsti juurde, kuhu sain aja juba paari päeva pärast.

Viljatusravi arst võttis hoopis teistmoodi anamneesi kui tavaliselt. Küsis küsimusi mida minult ükski arst varem küsinud ei olnud. Kogu vestluse ajal genereeris oma peas miskit ja lõpuks tuli siis lahendus. Esiteks jättis ta ära duphastoni tabletid, mis pidanuks tsüklit reguleerima, kuid kuna opp õnnestus, siis hakkas keha ise oma asju reguleerima ning tegelikult see tablettravi hoopis takistas igasugust rasestumist ja regulaarset toimimist. Samuti ei saanud arst aru, miks selle prolaktiiniga üldse tegelema hakati ja uuringutele suunati, kui see oli normi piires ning tegelik tuum peitus hoopis ovulatsiooni reguleerivas hormoonis (progesteroon). Ehk siis päeva pealt jäeti kogu raviskeem ära ning jäin päevi ootama. 

Läks paar päeva mööda ning päevad tulidki! Täitsa ise ja tsükli pikkuseks kujunes 35 asemel 21! Seejärel võeti vereanalüüsid ning alustasime stimulatsioonikuuriga. Ehk siis ühe kuu võtsin korraliku annuse Serofene tablette (see sama mida pool aastat tulemuseta sõin). Jäi kokkulepe, et tsükli lõpus lähen annan vereanalüüsi. Kui veres on progesteroon peale stimulatsiooni tõusnud, jätkame sama skeemiga vähemalt pool aastat, kui ei ole tõusnud, siis planeerime ivf (kunstlik viljastamine). 

Tsükli lõpus läksingi verd andma. Senini oli veres olnud progesterooni tase alati 0,16 kuid seekord oli tulemuseks 89!!!!!!!!!!!! Ehk siis stimulatsioon toimis ning oli selge, et oleme võimelised ikka ise asjaga hakkama saama. Kogu alumine ots sai ju opi käigus korda ning kuna hormonaalne asi ka oli lõpuks ometi toimiv, siis oli võimalus päris hea.

Ja uuel kuul enam päevad ei tulnudki. Täna oleme rõõmsalt lapseootel ja kogu see teekond tundub nagu tühipaljas murekorts mu silmanurkades. Kuigi selle protsessi keskel olles tundus, et ei tule lahendust ei uksest ega aknast. Naerame siin ikka, et nüüd kohe hirmuga jäin rasedaks, sest ega see ivf naljaasi ei ole.

Sellest, kuidas rasedusest teada sain ja mis edasi toimuma hakkas, sellest juba järgmine kord :)

Sep. 18, 2017

Ja kui kõik muu oli justkui proovitud ja ilma igasuguse tulemita, vaat  et seis hullem kui alustades, jõudis päevakorda otsus teha laparoskoopia (LAP). Aeg oli mai kuu lõpus 2017 ja nii läkski. 

Opile eelneva päeva pärastlõunal suundusin TÜK naistenõuandla registratuuri kaudu osakonda. Näidati voodikoht ja anti mingi ankeet. Seejärel tuli õde palatisse, mõõtis kehatemp ning vererõhu. Seejärel kohtusin arstiga, kes võttis anamneesi, arvutasime tsükli päevi jne. Nimelt opiks peab olema sobiv tsükli aeg, sest enne ja pärast õiget aega on munasarjade füsioloogiline spasm, mille puhul oleks opp invasiivne ning mitte soovitatav. Sama päeva õhtul sain koju, kaasas korraldus käia tualetis, toituda kava järgi ja hommikul enne voodist tõusmist jalga vinnata trombisukad.

Opi päeval ärkasin nagu plaanitult, öö möödus muideks üllatavalt rahulikult. ma ei olnud ärev ega miskit, sest teadsin, et kui on vaja siis on vaja ning eelkõige on oodata siiski opist kasu mitte kahju. Vinnasin sukad jalga ja komberdasin toas ringi, kuniks Alar kõhu täis sõi ja siis ta mind haiglasse viiski. Marssisin tähtsalt õdede posti ning seejärel läksin palatisse pikutama. Sain rahustava tableti ja valuvaigistid ennetavalt sisse võtmiseks. See dormicumi tablett mis nad enne oppi andsid niitis mind mõnusalt ära. Ma olin täitsa uimane ja poole silmaga lausa magasin. Kuna olin opiplaanis esimene, siis ega pikka pidu polnudki. Üks hetk tormas opiõde palatisse, kamandas mind pepu poolt lahti olevasse öösärki ja tagasi tekialla pikali. Mul oli selleks hetkeks kuul peas ja täitsa suva mis nad minuga teevad.

Opisaalis peksti mu labakätt, et veen välja ilmuks ja seejärel see hobusesuurune kanüül torgates enam valu ei teinudki, sest käsi oli ära pekstud :D Ja see oli tore, sest ega ma neid torkeid ei armasta ning oli tore, et seda sisuliselt ei tundnudki. Küsiti isikutuvastamise eesmärgil küsimusi ja vaikselt hakatigi veeni igast head kraami tilgutama. Siis pandi mask näkku. Ma ei tea mis keiss selle inimese kerega on, et kange tahtmine tekib narkoosile vastu hakata. Nii siis oligi, et arst ütles et "jaaaa paneme veitsa juurde". Siis ütles maski hoidev naine mulle tsau ja läinud ma olingi. Elu parim uni! Ja siis tuli see kuradi üles ärkamine külmas ärkamistoas ( mis ilmselt oli ikkagi soe).

Rääkida ma ei saanud, küllap intubeerimisest oli kõri valus, küll aga igasuguseid ohkeid ja oigeid olin ma võimeline tegema küll, sest see oli suht rõve tunne. Alakõht valutas meeletult ja külge keerata oli vastik. Iga natukese aja tagant, mis tundusid nagu minutid, kuid tegelikult olid tunnid, olin ma ruumi vahetanud. Rõve mälestus on ka intubatsioonitoru eemaldamisest, mida valdavalt ei mäletata, kuid somehow oli just mul vaja see meelde jätta. No hea küll. Lõpuks jõudsin oma palatisse ja need seinad ja aknavaade olid mulle juba tuttavad. Sel hetkel oli mul peas ainult kaks küsimust- mis leiti? ja millal ma trombisukad võiks ära võtta? Selgus, et trobisukad võin võtta ära kui korra vetsus suudan juba omal jalal käia ning arsti pidin lihtsalt ootama.

Mõne aja pärast sain suure iiveldusega lõpuks vetsu mindud ning kell oli siis saanud ca 13:00. Opp oli kell 9. Saatsin lähedasematele smsi, et kõik on ok. Sain need jubedad sukad jalast ära, veitsa end kasitud ning ca 100 meetri pikkuse sidemelapi ka ära võetud ( :D :D :D :D ) ning juba oli täitsa inimene olla. Siis jõudiski tolleaegne günekoloog mulle rääkima, mis ta opil leidis ( ta kirurg ka). Parim uudis oli see, et rasestumise mitteõnnestumise põhjuseid oli mitu ning need on nüüd likvideeritud. Ehk siis:

Mõlemad munajuhad olid läbimatud. Teistkordsel loputamisel said need kenasti avatud. Munasarjade ümber olid kapslid (PCOS), mis takistasid munarakkudel ovulatsiooni ajal irduda. Nendesse tehti pikad sisselõiked ning seega problem solved. Lisaks leiti pisike müoom, mis hilisema histoloogia vastusel selgus, et oli pisike healoomuline leiomüoom ning tore, et jalust ära sai.

Ehk siis, isegi kui ravi oleks toiminud enne operatsiooni, oleks rasestumine olnud puht mehaanilises mõttes täiesti võimatu. See teadmine, et probleemid leiti ja eemaldati...see oli minu jaoks nagu uuestisünd. Ma olin väga õnnelik ja Alar ühes minuga. Õhtul tundsin end hästi, Alar tuli mulle järgi ning läksime koos koju taastuma.

Selline oli minu laparoskoopia tulemus. Igasugustele takistustele leiti lahendus, jäi vaid veits halb enesetunne nagu ikka peale narkoosi ning kolm haavakest kõhu peal kaunistamaks meie teekonda. Järgmises postituses räägin lähemalt edasisest raviplaanist ja põhjustest, miks tekkis vajadus arsti vahetada.

Mis asi see LAP on? Laparoskoopia on endoskoopiline operatsioonimeetod, kus kõhukatteid ei avata lõikega vaid läbi väikeste avauste viiakse kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid. Laparoskoopiliselt on võimalik teostada mitmeid operatsioone: näiteks eemaldada liiteid, munasarja tsüste, väiksemaid emakamüoome ja väljalõigata või koaguleerida (termiliselt hävitada) endometrioosi koldeid, eemaldada munajuhasid, sulgeda verejooksu lõhkenud munasarja puhul, sulgeda munajuhasid steriliseerimise eesmärgil ning teostada mitmeid teisi operatsioone.