Feb. 12, 2018

Täna räägime natuke titeasjadest. Nimelt saime pakikese erinevate toodetega, millega mul endal igasugune kokkupuude puudub ning mille olemusest ma samuti suurt midagi ei teadnud. Nimelt siis on apteek kokku pannud paki erinevatest tarvikutest ning täna räägin Teile neist lähemalt.

Paki sisu on mitmekülgne ning enamus asjade vajalikkus ning tõhusus selgub alles siis, kui beebi on sündinud ja mõnda aega ka juba kasvanud. Seniks aga tutvustav postitus pakis olevatest esemetest ning ootan ka teiepoolseid arvamusi, kas ja miks teie taolisi jubinaid kasutasite.

Kõigepealt lihtsamatest- Chicco natural sensation beebikreem ja shampoon. Koostiseks siis aaloe ja saialill ning ikka eesmärgiks tagada võimalikult kahjutu nahahooldus beebile nii puhtuse kui piisava niisutuse tagamiseks. Lugenud olen palju beebide nahahoolduse kohta ning tegelikult otseselt vajalik mingeid vahendeid peale sooja vee ei olekski vaja kasutada. Mis teie arvate? Mis teie kogemused selles osas räägivad?

Geratherm lutt-termomeeter. See on üks linnuke minu soovide listist ning tundub mulle selline "võiks olemas olla" asi. Tegu siis lutiga, mis mõõdab lapse temperatuuri suust. Mulle tundub see lihtne lahendus olema lapse temperatuuri mõõtmiseks une ajal (öösiti). Küsimärk muidugi tekib siis, kui laps üldse lutti võtma ei hakkagi, kuid elame-näeme. Teie kasutate?

Chicco physio soft 0+ lutt. Näeb jube suur kobakas välja. Olemuselt pehme naturaalne lateks ja olen näinud selle luti kasutamist tuttavatel ning samuti neonat osakonnas praksis olles. Küllap ma ära proovin, kuid kasutamine sõltub siiski lapsest.

Chicco natural feeling rinnapadjad. Noh, praegu ma neid külge omale ei topi, sest tissid ei leki :D Aga proovin ära, kui imetamise aeg käes. Ise varusin koju tavalised Bel padjakesed kinnitusribaga, et rinnahoidjast jooksu ei paneks. Eks ole siis näha, kummad paremad on ning kuidas imavad.

BIBI happiness 0+ lutt I love mama. Näeb imearmas välja ning lisafunktsiooniks on pimedas helendamine. Kui chicco physio soft lutt on 100% naturaalsest lateksist, siis see lutt on silikonist ja polüpropileenist. 

Kidsme food feeder 6m+. Tegemist siis spetsiaalse silikonis aukliku otsikuga, kuhu sisse saab panna puuviljatüki, mida laps saab läbi augukeste suus lätsutada ja matsutada. Olete kasutanud?

Kidsme 4m+ adapter püreepakkide otsa ühildamiseks. Hea lahendus ise pakendatud püreedele külge kruvida ja toidukorra lõppedes lihtsalt ära võtta ja puhastada. Ühildub ka poest saadavate püreepakkide otsadega. Otsik on analoogne eelnevalt tutvustatud tootele, mis siis aitab kontrollida toidu portsjone just nende augukeste abil, mis selle silikonist otsa sees on.

Viimaseks siis Geratherm non contact termomeeter, millega saab mõõta temperatuuri ilma igasuguse kontaktita 1-5 cm kauguselt. Tundub olema hea abimees, et ei peaks last kiusama ei termomeeterluti ega ka elektroonilise termomeetriga pepust. Küll aga peab naha pinnalt temperatuuri mõõtmisel meeles pidama seda, et tegelik temperatuur erineb mõõdetud tulemusest ning seega võiks kasutusjuhendi korralikult läbi lugeda enne kasutust. Termomeetril on küllaltki mahukas mälu, mis salvestab viimased 30 kraadimist. Kasutamiseks nii lastel kui täiskasvanutel.

Mida teie nende asjade seast kasutate või sooviksite proovida?

Jan. 26, 2018

Teate mis! Täna ajale tagasi vaadates võin öelda, et tühja kah, mis see siis ära ei olnud. Küll aga meenutades kogu ilusa hulgas ka lugematuid hetki kurbust ja viha, võtan ma kokku meie elu kõige raskemad 2 aastat ja kõige ilusamad 6 kuud.

See oli üks suveõhtu, kui me olime Alariga läinud Saaremaale Arensburgi hotelli oma minipuhkust nautima. Seal samas hotelli hubases toas sai meile mõlemile ühtäkki selgeks, et last me tahame ja lapse me saame. Sel hetkel ei kujutanud ette ega osanudki karta, et sellest saab meie senise elu üks keerulisemaid rännakuid. Otsus oli ühine, soov oli üllas ja...armastusväärne. 

Ja siis see kõik algas, kui pool aastat proovimist oli möödas.

Algas minu rännak arsti visiitide vahel. Küll oli öeldud et kõik on kõige paremas korras ning siis juskui välk selgest taevast hakkas neid probleeme muudkui kuhjuma. Olin rõõmus, et põhjus oli leitud, samas olin õnnetu, et miskit ikkagi mäda on. Algas igavene jant hormoonidega. Sain ravi hormooni alandamiseks, mida lõppkokkuvõttes tegelikult üleüldse tegema poleks pidanud. Siis leiti järgmine hormooni väärtus, mis oli liiga madal ning hakati sellega tegelema. Kuniks aru saadi, et operatsiooni on vaja, oli möödas juba 1,5 aastat. Selleks ajaks olin kaalus kaotanud juba üle 20 kg ja see oli suurim teene enese tervisele ja lapse saamisele. Peale operatsiooni sain veel kaks kuud ravi ja rase ma olingi.

See teekond tasus end iga hinna eest ära, kuid ma ei oleks osanud eales arvata, kuivõrd ma võin iseennast selles tormis ära kaotada. Nüüd ma olen end uuesti leidnud, kuid oli aeg ja mitte väga ammu tagasi, kui ma olin iseenda jaoks ikka täiesti kadunud veel. Need õhtud tülitsedes, nuttes, karjudes, paanitsedes...Alar oli minu suurim tugi, ka siis kui ma nägin, et ka temal on väga valus- need ühe triibuga testid mis ikka ja jälle peale tualetis käiku prügikasti lendasid. Aga me olime vaprad. Alar oli, on ja jääb minu suurimaks kindluseks sellel teekonnal. See on meie ühine "projekt" ja siin ei olegi teist võimalikku varianti. Pärast seda kõike, neid pingeid ja muresid, lõputuna näivat ravi jne, armastan ma teda veel rohkem, iga päev. Iga asi on millegi jaoks hea, ju oli seda meile siis ka vaja.

Täna, 23 nädalat tagasi saime oma esimesed triibud. Õige õrna ja hella, kuid seal see oli, vapralt teise triibu kõrval ilutsemas. See oli 100% uskumatu ja ega ma uskuda julgenudki, kuid ma teadsin, sest sisetunne oli seda mõnda aega mulle juba sosistanud, et miskit minus on muutunud. Siis tegime veel testi, ja veel ühe, ja veel ühe, ja ikkagi tegime veel ühe, kuniks mu kannatus enam ei suutnud ning günekoloog kinnitas ultraheli ja vereanalüüsiga, et väike krevetike minu sees on elu alustanud. Mulle ei jõudnud ikka mitu päeva kohale, kuniks üks päev tööl keset päeva ma tualetis end tühjaks ulgusin, sest kogu see kapsel, mille enda külge olin kasvatanud, lõpuks lagunes ja ma sain justkui uuesti hingata, päris ise, ilma et keegi mu käest peaks kinni hoidma. Sel hetkel ma tundsin, et olen tugevam kui kunagi varem.

Mul oli vaja kaitsta kedagi, kelle mõõtmed olid imepisikesed, kuid kes vajas mind sel hetkel ja jätkuvalt enim.

25 nädalat armastust kasvamas minu sees, sooja kesta sees, minu südame all. Ta on minu südame all, nii hoitud ja kaitstud. Ma arvasin, et need kaks aastat tema loomiseks olid ühed kõige pingelisemad aastad, sittagi! Need 6 kuud mu elust ei ole möödunud vist hetkekski nõnda, et ma temale ei mõtleks või muretseks.Tahan ju talle vaid parimat. Ma olen näost vanaks jäänud selle 6 kuuga. Ma näen oma silmades väsimust ja selle kõrval ma näen kõige suuremat rõõmu, mida ma peeglist kunagi näinud olen. Veel suurem õnn on näha oma meest, seda ärevust ja tahet, sära silmades- ootust. Ilmselt ei öelda asjata, et laps on ilusaim kingitus. Kui ma vaid suudaks, kingiks neid Alarile lausa mitu! (..aga saaks enne ühega ühelepoole). See 25 nädalat muretsemist on täiesti olematu vaev, sellele eelnenud 2 aastat samuti, sest see tunne mida tunneb minu süda praegu, tundes teda oma kõhus tegutsemas...ma ei tea mis siin elus on ilusam?

 

 

 

Jan. 11, 2018

No nii! Olin seda tänast päeva kaua oodanud. Meie viimasel ultraheliuuringul otsustas väike ilmakodanik olla ristiasendis ning väänata oma jäsemed igast ilmakaarest nii risti, kui vähegi sai. Lisaks sellele ei saadud uuritud ka südame veresooni ning üldiselt oli ka see pilt kuidagi vilets, arst pahur ja mina õnnetu.

Täna oli kordusuuring. Aparaat oli uuem, arst oli toredam ning tulemus ilusam. Uuritud sai algusest lõpuni kogu anatoomia. KÕIK ON KORRAS. Kõik ja süda kaasaarvatud. Kuna uuringupilt oli ekraanil ka selgesti arusaadav, siis sain ka mina lõpuks ometi uuringust rõõmu tunda, sest ma nägin oma last. Need liigutused, väikesed varbakesed ja sõrmekesed...no kuidas saab kedagi, keda sa reaalselt näinudki pole, juba eos niivõrd palju armastada ja igatseda?!

Tubli laps oli uuringul, sest seekord soovis ta olla ka peaseisus nagu kord ja kohus ning oh seda rõõmu, kui ajas ka oma jalakesed nõnda kahele poole, et arst nägi täpselt mis seal vahel on ja mida seal ei ole. Tulemas on 100% tüdruk!!!!!!!!!!! Minu suurim soov täitus, kui rasestusin. Täna täitus minu teine soov- et laps oleks terve. See, et tegemist on tüdrukuga, on justkui kolmanda soovi täitumine, sest endamisi olin ikka ja jälle oma mõtteid viinud tüdrukule rohkem, kui poisile.

Valasin pisarad ja tundsin nii suurt rõõmu. Siiamaani tunnen! Eilsest algas väga tugev valu sümfüüsi piirkonnas, mis nõudis valupisaraid ja igapidi oli häda majas. Täna on justkui super hea päev- tööpäev oli tore, tervis on oluliselt parem ( st valu on väiksem) ning lõpuks ometi on teadmine, et lapsega on kõik hästi ning sugu ka teada.

Milline imeline aeg. Lõpuks ma tunnen, et ta on tõesti juba meiega. Tema löögid tugevad ja tublid, tal on oma päevareźiim, ta puksib oma pea ja pupuga nii et kõhupealt on näha ja tunda. Ta on kasvanud nii palju. See on täiesti mõistmatu, uskumatu, kuidas mitte millestki saab kogu meie maailm.Heart

“Making the decision to have a baby is momentous. It is to decide forever to have your heart go walking around outside your body.”

– Elizabeth Stone

Dec. 28, 2017

Hei!

Eile oli meil siis teise trimestri ultraheli loote morfoloogia detailseks hindamiseks. Närv oli juba mitu päeva ette, nagu minu puhul need asjad ikka käivad. Veel kabineti uksetagagi oli tunne, et lähen ja põgenen kuhugi koopasse peitu, peaasi et halbu uudiseid ei kuuleks.

Õnneks oli lapsega kõik hästi. Vähemasti selles mahus, nagu nad hinnata said. Uuringul sai uuritud enamus vajaminevat, kuid korralikult jäi uurimata südamearterid ning loomulikult ka sugu ta meile korralikult taaskord ei näidanud. Põhjuseks oli loote ristiasetus ning ka minu kõhuvoodri paksus. Pilt oli udune. Nüüd oleme ootel, et kas plaanitakse uus uuring või läheme uuel aastal Elite kliinikusse tasulisse, et selgus majja saada.

Eelmisel uuringul öeldi meile, et tulemas on 85% tüdruk, sest midagi posisile omast pildilt ei tuvastatud. Seekord suvatses ta jalad hoopis päris risti ajada ja keeldus konkreetselt igasugusest koostööst. Normaalne! Ja ma veel tegelesin eelmisel õhtul korraliku veenmisega, et no palun ole nüüd tubli ja mängi kaasa. Aga ei.

Sisetunne ütleb, et tulemas on tüdruk. See tunne tekkis juba kuskil seal 15.nädala paiku. Võib-olla on selle taga ka lihtsalt soov saada esimese lapsena tüdruk. Samas ei ole mul mitte mingit kurbust ka, kui ta otsustab ikkagi munadega sündida. Peamine on ikkagi see, et laps oleks terve. Ja noh, mida ma üldse siin seletan, midagi mina siin puhul ei otsusta ega ümber muuda :D

Eks nüüd ole siis näha, kas me saame veel korduvale uuringule või siis käime tõesti erakliinikus ära, et südame osas selgust saada ning ehk otsustab ta siiski ka sugu meile näidata konkreetselt. 

Sain endale külge vahepeal gestatsioonidiabeedi diagnoosi, mis kleebiti päeval, kui käisin GTT testil. Paastusuhkur oli 5,2 kuid rasedate norm sel uuringul on 5,1. Nii ma siis mõõtsin kaks nädalat jutti 4 korda päevas oma suhkrut ja pidasin toitumispäevikut. Tulemus oli normis ja rohkem ma sellega tegelema ei pea. Veresuhkruga on kõik okei ning samuti toitumisega. Kaalu on nüüd lisandunud ainult 800g ja olen selle üle väga õnnelik. Tunnen seda rõõmu kuniks need ülejäänud 10 kg või rohkemgi ikkagi kaela sajavad :D

Praeguseks on enesetunne hea. Väsimus vahepeal siiski niidab, kuid ei midagi ületamatut. Mõne päeva jagu tunnen ka juba pisikesi toksimisi kõhus, mis on ülivahva. Vahva tunne on ka see, kui ta end kõhus ümber keerab. Seda tunnet sõnadesse panna ma ei oska, kes teab see teab. Igatahes saab mulle iga päevaga üha rohkem selgeks, et uus elu minu sees kosub ja kogub jõudu ning loodame, et kevad saabub ruttu-ruttu, sest ma nii kannatamatult tahan teda juba hoida.

 

Dec. 20, 2017

Ühes postituses kirusin, kuidas ma oma ämmakaga väga rahul ei ole. Seekord ma talitasin tegelikult hoopis teist teedpidi, kui tavaliselt.

Kuna ma e-mailidele vastust siiski ei saanud, otsustasin valida telefoninumbri ning jutt ära rääkida. Leppisime kokkusaamise aja ning nii ka läks. Võtsin kohtumisele kaasa kommikarbi ja kõik oma küsimused ning nii me neid siis ükshaaval lahkasime, kuulasime südametoone ja panime paika järgmise ultraheliuuringu aja. Kogu minu sisemine äng sai sel samal päeval lihtsalt näost näkku suheldes ära aetud ning hingamine läks kergemaks. Rääkisin kõigest, mis mulle muret valmistab ja millega ma võib-olla et päris rahul ei ole ning me jõudsime üksmeelele.

Olen nüüd viimased nädalad oma ämmaemandalt saanud palju julgustust ja tuge, kõik vajalik on organiseeritud ning mina olen lõpuks hakanud oma ootusaega nautima. Ma olen selline sõjakas sell, mulle meeldib ikka lärmiga peale lennata, kuid ju siis see praegune "olukord" on mind nii palju rahulikumaks muutnud, et ma suudan oma käigud ka rahumeelselt ette mõelda ja siis alles tegutseda.

Üks asi, mis mulle igasuguseid mõtteid pähe ajab, on Facebooki beebigrupp. Lisaks sellele, et ikka informatsiooni saab, saab sealt ka palju igasuguseid pseudomõtteid. Ikka kirjutatakse, mis vaevab ja kellel mis avastatakse ning paratamatult hakkan mõtlema, et miks meil peaks siis nüüd kõik nii jube hästi minema? Igatahes võtsin ma grupist teavitused maha ja aegamööda loen, mis teistega toimub ja keda mis kimbutab, kuid igapäevaselt ma seda enam ei tee, lihtsalt iseenda ja lapse rahulolu nimel.

Lapsega on siiani olnud kõik hästi. Käisime Alariga vahepeal tasulises ultrahelis, et jõuludele rahuliku südamega vastu minna. Ühtlasi saime teada ka lapse soo, kuid seda ma teile veel ei räägi. Kasv on igati eakohane, liigutab, süda lööb regulaarselt, organid on kenasti välja arenenud ning nüüd peale jõule läheme anatoomiauuringule, kus vaadatakse ta veel spetsiifilisemalt üle. See jääb ühtlasi minu viimaseks ultraheliks, kui vahepealsel ajal enne sünnitust kaebusi ei esine. Korra käin ka oma arsti visiidil ära, sest kord on selline. Ämmaemandaga kohtun ikka edasi regulaarselt, kasvõi juba seetõttu, et rääkida mis kuidas on. 

Tänasega oleme üle poole raseduse nädalatest seljataha saanud suuremate komplikatsioonideta. Ette on tulnud mõned paanitsemised ning üks kukkumine, mis mind lisaultraheli uuringule viis, kuid kus kõik õnneks lapsega korras oli. Minu tervislikud näitajad on normis, tunnen end hästi. Viimastel päevadel küll veidi väsinuna, kuid ilmselt on hetkel lapsel kasvuspurt ning tekkinud on ka mõningane unevõlg vanemate ja kodu vahet seigeldes nädalavahetuseti.

Ausaltöeldes loen ma päevi, mil puhkusele saan jääda ning seejärel juba dekreeti. Vastu tuleb pidada veel jaanuari lõpuni, kuid see ei ole ju üldse enam mägede ja merede taga. Ma olen väsinud sellest rabelemisest ei millegi nimel. Ma igatsen oma Uppsala sõpra ja ma igatsen neid õpetlike tööpäevi, mis praeguseks on asendunud kohutavalt monotoonsete päevadega. Ma armastan oma tööd, kuid armastasin rohkem, kui sain töötada ühtse meeskonnana koos arstiga. Ma usun, et selles vallas on elul mulle veel palju pakkuda, see on ainus mis mu mõtteid töö seisukohalt edasi veab.

Pool on möödas. Pool on veel ees. Olles seal algusnädalates, venis aeg kohutavalt, sest pidev hirm ja mure pani justkui elule endale pidurid peale. Nüüd, kui olen õppinud ootusaega nautima, kipub see aeg kangesti kiirelt mööduma. Järgmine kord panen kirja, mis meile anatoomiauuringul räägiti ning kes meie perre siis sündimas ka on :)