Sep. 1, 2017

Beebitegu 1

Täna on see päev, kui ma olen valmis sellest kõigest siin rääkima ja oma kogemusi ning läbielatut teie kõigiga jagama. Ehkki see ei pruugi olla teab mis põnev lugemine ning kohati on kere laiali kiskumist ehk liigagi palju, siiski loodan südamest, et sellest alarubriigist leiavad natuke tuge, hüva nõu või vähemalt ühtset tunnet nii mõnedki naised.

Alustame siis päris algusest. 2015.a suve lõpp, varasügisene aeg. Meie ühise tunde ajel sai tehtud otsus, et enam me loodusele kätt ette ei pane, ei medikamentoosselt ega ka igasuguste vidinatega. Oleme teineteise jaoks ja jätkame õnnelikku kooselu, valmistume pulmadeks ning aegamisi arvestame sellega, et varsti varsti on meie õnnest sündimas keegi kolmas. Sittagi need asjad nii läksid.

Jah, pulmad said planeeritud, sai uus aasta (2016) vastu võtetud ning soovitud maailmaimet, et beebi meie juurde tee leiaks. Kevadel sai peetud südamlik pulmapidu ning käidud pulmareisil. Stressi oli, omajagu oli, kuid arvestades hetkeseisu, siis tolleaegne mure oli köömes. Siiski oli tulemuseks ümmargune null. Selleks ajaks oli selge, et tsükkel ei olnud regulaarne, sest igakuine testide tegemine päevade hilinemise puhul tõi endaga kaasa kurbuse ja lisapingeid. Selleks ajaks ma veel ei muretsenudki, sest päris aasta täis ei olnud proovimisest ja no mis sa ikka muretsed. 

2016.a juuni kuuks oli mul siiski tekkinud mure. Otsustasin oma senist günekoloogi vahetada mõne uuema /pädevama/aktiivsema vastu, kes ei ajaks mulle mulli "küll tuleb". Kui oleks  tahtnud tulla, oleks ammu tulnud. Ning kuna ma tita  tahtmatuses kahtlen, siis sisetunne ütles, et midagi on valesti. Hetkel võin öelda, et tegelikult oligi kõik täitsa persses.

Kõik see jada arsti vahet algas sellega, kui vereanalüüsis selgus, et prolaktiini tase on liialt kõrge. Lausa nõnda kõrge, et võiks MRT uuringu ajal kontrastainega hüpofüüsi üle kaeda, et välistada adenoom. Ootasin ca 2 kuud MRT aega ning õnneks tolle uuringu tulemus oli nõnda, et kõik mu armsa ajukesega on korras. Hakkasin saama ravi Bromocriptiniga, et alandada prolaktiini taset.Takistust aga see hormoon minu kehas ei loonudki ning ( hetkel olles uue arsti patsient) selgus, et tollane ravi, mis sisuliselt kestis üle aasta aja selle sama bromocriptiniga, oli täiesti mõttetu. Aga nüüd edasi. 

Tsükkel oli ebaregulaarne ning seda hakkasime paika loksutama Duphastoni tablettidega iga kuu 15.-26.päeval. Õnneks sellega oli lugu hästi, minimaalses annuses hoidis see iga kuu süsteemi regulaarsena ja lugesime seda üheks võiduks senisel ajal.

Kuna sain selle ravikese prolaktiini alandamiseks peale, jätkus ikkagi üritamine. Nõnda me siis elasime oma argipäva edasi, vahel ikka arutasime seda teemat, mis üldiselt lõppes minu paanika/asjade loopimise/ lõputute nutuhoogude ning suure pingega. Väike lootusekiir saadeti meie poole uue plaaniga, kui käes oli oktoober 2016 ning Alaril selgus minek Norra.

Mida uus plaan endast kujutas ning kuidas see meie beebitegu mõjutas, räägin juba järgmises postituses.