Sep. 11, 2017

Beebitegu 3

Nõnda, jätkame siis selle beebisaagaga. Loodame pikisilmi sellele juba lahendust leida ja vahel on kange tahtmine üldse alla vanduda, kuid..ei raatsi? Juba nii pikk tee on käidud ning ilmselt oleks patt loobuda. Muidugi vaikselt annab tunda, kuidas asi kupli alla hakkab, kuid eks see teineteise toetamine ole see, mis meid siin puhul kõige edukamalt päästab. Jätkame siis.

2017 aasta veebruaris antud vereproovis selgus, et kõik on jälle täiega sassis. Nagu..KUIDAS...ja MIKS? Igatahes jah, pool aastat saadud stimulatsiooni andis progesterooni väärtuseks imearmsad 0,16 ühikut(norm on alates 5,3), nagu juba tavaks on saanud. Täitsa perses. Lisaks sellele oli lisandunud väikene testosterooni tõus, väike LH tõus ja väike FSH tõus ja kõike muud veel. Eelnimetatud on siis hormoonid, vahet pole mis need tähendavad, need kõik kamba peale kokku koos progesterooniga organiseerivad munasarjade tööd, kõige täpsemalt siis ovulatsiooni toimumist.

Antud analüüside põhjal kerkis õhku PCOS diagnoos. Kuna aga ultraheliga munasarju teab mis vajalikus mahus ei näe, planeeriti operatsioon (LAP). Kusjuures 2 aasta eest kui mul kaal kolinal kerkima hakkas, käisin perearsti juures kahtlusega, et ÄKKI on mul viiteid PCOS-ile, tema tegi üheselt selgeks et kindlasti mitte, poogen et midagi ei uuritud ja noh, nagu näha, päris lollid mu kahtlused ei olnud. Aga noh jah, okei.

Sel ajal toimetasin juba usinasti kaalu kallal ja enne oppi oli mul kaalukaotuseks 16 kg. Olin ise väga rahul ja günekoloog samuti. Verenäitudes see midagi muidugi oluliselt ei muutnud ning seega jäi päevakorda ikkagi operatsioon. Mai lõpus 2017 oli planeeritud LAP ning nii ka läks. 

Mida LAP endast kujutab, mida operatsioonil leiti ning mis edasi sai, sellest räägin järgmises postituses. Kui kellelgi on küsimusi, siis ootan julgelt teie kirju kas MeieElu FB lehel või e-maili teel :)