Sep. 13, 2017

Beebitegu 4

Küll see aeg on tormiselt läinud, mõtlen ma praegu. Mõned kuud tagasi olles selle virr-varri keskel, venis aeg nagu tatt. Tegelikult on kõik siiani nii segane ja kummaline ja ma ei tea kuidas sellest kõigest nagu...mõistusega üle olla. Kuidas mitte loobuda? Kuidas vastu pidada? Kuidas iseennast mitte kaotada? Ei tea, mitte ühelegi küsimusele vastust ei tea, kuid ometi oleme siin käsikäes ning unistame ja loodame.

Eelmises postituses mainitud PCOS diagnoosi kohta tahtsin natuke rääkida. Ainuke viide minul sellele oli tegelikult ülekaal. Kuniks siis lõpuks ilmusid ka hormoonanalüüsides näitajate tõusud ning seega jäi arstil kahtlus ikkagi võimalikule PCOS-ile. Mis asi see siis õigupoolest on? PCOS ehk Polycystic Ovary Syndrome ehk polütsüstiliste munasarjade sündroom seisneb selles, et hormoonide süsteem ei toimu nii nagu peab, põhjustades sellega anovulatsiooni ehk siis ovulatsioon kas ei toimu üldse või toimub osaliselt. Kuna munarakk ei küpse lõpuniei teki ovulatsiooni (munarakk ei vabane) ja ei moodustu kollaskeha, (kollaskeha on progesterooni, raseduse püsimist toetava hormooni allikaks) ning seetõttu on PCO sündroomiga naised sageli viljatud. Thumbs downKarm värk, kuid täpselt selline see seis oli ja eks sa katsu siis mitte pead otsast kaotada.

Kuna mul see menstruatsiooni asi juba pubekaeast alates ei käinud nagu kellavärk ning tol ajal Rakveres günekoloogi juures käies arvas arst, et pole hullu ja söö B-vitamiini ja küll paika loksub. Ei loksunudki paika. Muidugi oli tore, kui need nõmedad päevad ei käinud igakuiselt vaid nii korra (heal juhul kaks) kvartalis vms. Siis kui täisealiseks sain, pöördusin ise uue günekoloogi juurde, kelle lahendus oli antibeebipillid. Nii ma neid siis 6 aastat jutti krõbistasin ja olin õnnelik et iga kuu asi toimib, kuigi see ei olnud ju tegelikult loomulik protsess. Siis ma jätsin pillid ära ja nii me Alariga seda titetegu alustasime.

Tol ajal, kui ma esimest korda koos emaga Rakveres günekoloogi juurde pöördusin, siis oleks olnud lausa hädavajalik alustada uurimist, et mis värk on, sest tegelikult on suhteliselt kindel värk see, et see PCOS oli mul juba eos olemas. Keegi ei uurinud, ei pidanud vajalikuks. Tulemusega oleme siis tänases päevas, kuidas uurimatus, ravimatus ja kergekäelised "lahendused" võivad viia noore naise viljatuseni.

Siin kohal on hämmingus nii minu arst kui ka ma ise, et ma sain iseseisvalt oma kaalu nii maha, suhteliselt lihtsalt, kui takkajärgi mõelda. Tavaliselt see nii väga ei õnnestu, vähemasti mitte nii lühikese aja jooksul. Need kes nüüd vaatavad TLC kanali pealt My Big Fat Fabulous Life ning elavad ülekaalulisele Whitney'le aktiivselt kaasa- see on hullumeelsus. Tema matab oma pea PCOS diagnoosi taha ja on õnnelik oma kehas. Tore et on, aga väga vale eeskuju neile, kes võiksid oma tervise nimel hoopis võidelda. 

Pidin selles postituses tegelikult LAP'ist rääkima, kuid teen seda järgmine kord, sest PCOS'i kohta tuli hulgi küsimusi, mis nüüd peaks olema kenasti vastatud. Järgmise korrani :)

Kõigele on ravi ja operatsioon oli ka üks nendest meetoditest. Hetkel on see PCOS diagnoos minust mööda läinud kuid mis kujul ning mis moodi see õnnestus, sellest ka vast järgmine kord :)