Sep. 18, 2017

Beebitegu 5

Ja kui kõik muu oli justkui proovitud ja ilma igasuguse tulemita, vaat  et seis hullem kui alustades, jõudis päevakorda otsus teha laparoskoopia (LAP). Aeg oli mai kuu lõpus 2017 ja nii läkski. 

Opile eelneva päeva pärastlõunal suundusin TÜK naistenõuandla registratuuri kaudu osakonda. Näidati voodikoht ja anti mingi ankeet. Seejärel tuli õde palatisse, mõõtis kehatemp ning vererõhu. Seejärel kohtusin arstiga, kes võttis anamneesi, arvutasime tsükli päevi jne. Nimelt opiks peab olema sobiv tsükli aeg, sest enne ja pärast õiget aega on munasarjade füsioloogiline spasm, mille puhul oleks opp invasiivne ning mitte soovitatav. Sama päeva õhtul sain koju, kaasas korraldus käia tualetis, toituda kava järgi ja hommikul enne voodist tõusmist jalga vinnata trombisukad.

Opi päeval ärkasin nagu plaanitult, öö möödus muideks üllatavalt rahulikult. ma ei olnud ärev ega miskit, sest teadsin, et kui on vaja siis on vaja ning eelkõige on oodata siiski opist kasu mitte kahju. Vinnasin sukad jalga ja komberdasin toas ringi, kuniks Alar kõhu täis sõi ja siis ta mind haiglasse viiski. Marssisin tähtsalt õdede posti ning seejärel läksin palatisse pikutama. Sain rahustava tableti ja valuvaigistid ennetavalt sisse võtmiseks. See dormicumi tablett mis nad enne oppi andsid niitis mind mõnusalt ära. Ma olin täitsa uimane ja poole silmaga lausa magasin. Kuna olin opiplaanis esimene, siis ega pikka pidu polnudki. Üks hetk tormas opiõde palatisse, kamandas mind pepu poolt lahti olevasse öösärki ja tagasi tekialla pikali. Mul oli selleks hetkeks kuul peas ja täitsa suva mis nad minuga teevad.

Opisaalis peksti mu labakätt, et veen välja ilmuks ja seejärel see hobusesuurune kanüül torgates enam valu ei teinudki, sest käsi oli ära pekstud :D Ja see oli tore, sest ega ma neid torkeid ei armasta ning oli tore, et seda sisuliselt ei tundnudki. Küsiti isikutuvastamise eesmärgil küsimusi ja vaikselt hakatigi veeni igast head kraami tilgutama. Siis pandi mask näkku. Ma ei tea mis keiss selle inimese kerega on, et kange tahtmine tekib narkoosile vastu hakata. Nii siis oligi, et arst ütles et "jaaaa paneme veitsa juurde". Siis ütles maski hoidev naine mulle tsau ja läinud ma olingi. Elu parim uni! Ja siis tuli see kuradi üles ärkamine külmas ärkamistoas ( mis ilmselt oli ikkagi soe).

Rääkida ma ei saanud, küllap intubeerimisest oli kõri valus, küll aga igasuguseid ohkeid ja oigeid olin ma võimeline tegema küll, sest see oli suht rõve tunne. Alakõht valutas meeletult ja külge keerata oli vastik. Iga natukese aja tagant, mis tundusid nagu minutid, kuid tegelikult olid tunnid, olin ma ruumi vahetanud. Rõve mälestus on ka intubatsioonitoru eemaldamisest, mida valdavalt ei mäletata, kuid somehow oli just mul vaja see meelde jätta. No hea küll. Lõpuks jõudsin oma palatisse ja need seinad ja aknavaade olid mulle juba tuttavad. Sel hetkel oli mul peas ainult kaks küsimust- mis leiti? ja millal ma trombisukad võiks ära võtta? Selgus, et trobisukad võin võtta ära kui korra vetsus suudan juba omal jalal käia ning arsti pidin lihtsalt ootama.

Mõne aja pärast sain suure iiveldusega lõpuks vetsu mindud ning kell oli siis saanud ca 13:00. Opp oli kell 9. Saatsin lähedasematele smsi, et kõik on ok. Sain need jubedad sukad jalast ära, veitsa end kasitud ning ca 100 meetri pikkuse sidemelapi ka ära võetud ( :D :D :D :D ) ning juba oli täitsa inimene olla. Siis jõudiski tolleaegne günekoloog mulle rääkima, mis ta opil leidis ( ta kirurg ka). Parim uudis oli see, et rasestumise mitteõnnestumise põhjuseid oli mitu ning need on nüüd likvideeritud. Ehk siis:

Mõlemad munajuhad olid läbimatud. Teistkordsel loputamisel said need kenasti avatud. Munasarjade ümber olid kapslid (PCOS), mis takistasid munarakkudel ovulatsiooni ajal irduda. Nendesse tehti pikad sisselõiked ning seega problem solved. Lisaks leiti pisike müoom, mis hilisema histoloogia vastusel selgus, et oli pisike healoomuline leiomüoom ning tore, et jalust ära sai.

Ehk siis, isegi kui ravi oleks toiminud enne operatsiooni, oleks rasestumine olnud puht mehaanilises mõttes täiesti võimatu. See teadmine, et probleemid leiti ja eemaldati...see oli minu jaoks nagu uuestisünd. Ma olin väga õnnelik ja Alar ühes minuga. Õhtul tundsin end hästi, Alar tuli mulle järgi ning läksime koos koju taastuma.

Selline oli minu laparoskoopia tulemus. Igasugustele takistustele leiti lahendus, jäi vaid veits halb enesetunne nagu ikka peale narkoosi ning kolm haavakest kõhu peal kaunistamaks meie teekonda. Järgmises postituses räägin lähemalt edasisest raviplaanist ja põhjustest, miks tekkis vajadus arsti vahetada.

Mis asi see LAP on? Laparoskoopia on endoskoopiline operatsioonimeetod, kus kõhukatteid ei avata lõikega vaid läbi väikeste avauste viiakse kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid. Laparoskoopiliselt on võimalik teostada mitmeid operatsioone: näiteks eemaldada liiteid, munasarja tsüste, väiksemaid emakamüoome ja väljalõigata või koaguleerida (termiliselt hävitada) endometrioosi koldeid, eemaldada munajuhasid, sulgeda verejooksu lõhkenud munasarja puhul, sulgeda munajuhasid steriliseerimise eesmärgil ning teostada mitmeid teisi operatsioone.