Sep. 26, 2017

Beebitegu 6

Kui operatsioonist olin taastunud ning enesetunne oli juba päris okei, hakkas mõte jälle tite teemal liikuma, et nagu mis nüüd siis edasi. Minu senine ravi jätkus samamoodi ka peale oppi- duphaston et tsüklit regulaarsena hoida ning bromocriptin, et prolaktiini (see mille pärast MRT uuringul käisin) hoida nomis. Tundus, et arstil oli kõik läbi mõeldud ja mina seda ka uskusin ja lootsin. Sealsamas peale oppi mingit kontrolli mulle ei tehtud ja siis tundus asi ikkagi hapu.

Tsükkel venis peale oppi kaks kuud järjest 25 päeva asemel 35 päevaseks. Seejärel pöördusin dr.Sõritsa poole, et küsida arvamust ravi koha pealt ja mida edasi teha võiks. Sealt tuli üksluine vastus, et teeme analüüsid, võtad veits veel alla ja teeme ivf. Õnneks minu loogika ütles, et mingi variant peab veel ikkagi olema ja küllap on erakliiniku tagamaadeks ka raha teenimine, sest Elites ivf on suht kirves lõbu. Seega pöördusin uueks arvamuseks SA TÜK viljatusravi arsti juurde, kuhu sain aja juba paari päeva pärast.

Viljatusravi arst võttis hoopis teistmoodi anamneesi kui tavaliselt. Küsis küsimusi mida minult ükski arst varem küsinud ei olnud. Kogu vestluse ajal genereeris oma peas miskit ja lõpuks tuli siis lahendus. Esiteks jättis ta ära duphastoni tabletid, mis pidanuks tsüklit reguleerima, kuid kuna opp õnnestus, siis hakkas keha ise oma asju reguleerima ning tegelikult see tablettravi hoopis takistas igasugust rasestumist ja regulaarset toimimist. Samuti ei saanud arst aru, miks selle prolaktiiniga üldse tegelema hakati ja uuringutele suunati, kui see oli normi piires ning tegelik tuum peitus hoopis ovulatsiooni reguleerivas hormoonis (progesteroon). Ehk siis päeva pealt jäeti kogu raviskeem ära ning jäin päevi ootama. 

Läks paar päeva mööda ning päevad tulidki! Täitsa ise ja tsükli pikkuseks kujunes 35 asemel 21! Seejärel võeti vereanalüüsid ning alustasime stimulatsioonikuuriga. Ehk siis ühe kuu võtsin korraliku annuse Serofene tablette (see sama mida pool aastat tulemuseta sõin). Jäi kokkulepe, et tsükli lõpus lähen annan vereanalüüsi. Kui veres on progesteroon peale stimulatsiooni tõusnud, jätkame sama skeemiga vähemalt pool aastat, kui ei ole tõusnud, siis planeerime ivf (kunstlik viljastamine). 

Tsükli lõpus läksingi verd andma. Senini oli veres olnud progesterooni tase alati 0,16 kuid seekord oli tulemuseks 89!!!!!!!!!!!! Ehk siis stimulatsioon toimis ning oli selge, et oleme võimelised ikka ise asjaga hakkama saama. Kogu alumine ots sai ju opi käigus korda ning kuna hormonaalne asi ka oli lõpuks ometi toimiv, siis oli võimalus päris hea.

Ja uuel kuul enam päevad ei tulnudki. Täna oleme rõõmsalt lapseootel ja kogu see teekond tundub nagu tühipaljas murekorts mu silmanurkades. Kuigi selle protsessi keskel olles tundus, et ei tule lahendust ei uksest ega aknast. Naerame siin ikka, et nüüd kohe hirmuga jäin rasedaks, sest ega see ivf naljaasi ei ole.

Sellest, kuidas rasedusest teada sain ja mis edasi toimuma hakkas, sellest juba järgmine kord :)