Nov. 7, 2017

Esimene trimester

Hei!

Me oleme siin vahepeal kolmekesi nüüd õppinud harjuma ja elu jagama ning nüüd jagame oma killukesi ka teiega. 

Perekonnale teavitamine oli selline meeliülendav ja samas ka omamoodi naljakas. Alustagem siis sellest, et minu ema teadis minu rasedusest enne kui mina ise. Käisime augusti lõpus minu vanemate pulma-aastapäeva tähistamas ning seal ema olevat märganud et ma olen "kahtlane". Nädal hiljem tegin testi ja rase ma olingi. Seega sain uudist teavitada vaid vennale ja isale. Vend sai vahepeal ka asjast aimu ja siis saingi üllatuse teha veel vaid isale. Isa reaktsioon oli äraütlemata siiras ja armas ja sellele järgnes siis muidugi meeste poolne viinavõtt. Nojah :D Samal õhtul said teada meie uudisest ka vanaema ja tema mees. Siiski palusime infot hoida saladuses, sest olin siis vaevu 5 nädalat rase.

Alari vanematele ütlesime vanavanemate päeval tordi ja pudeliga. Alari isa poolne reaktsioon oli tuimavõitu, nagu ikka, Alari ema aimas juba varem ja näitas oma rõõmu ka välja. Minu perekonna pool on lihtsalt natukene elavam ja emotsionaalsem ja siin polegi midagi pahaks panna või ninna võtta. Nii lihtsalt on. Minule oli kõige tähtsam minu isa reaktsioon ja see ületas kõik ootused.

Seal 4.-5. nädala paiku olin ma kodus haiguslehel. Iiveldasin, poole kohaga surin ning siis sain veel bronhiidi takkaotsa. See nädal oli üks kõige jubedamaid, mida kogenud olen, seda, et kõik, KÕIK on vastik ja halb ja paha. Õnneks selle nädala möödudes möödusid ka põhilised kaebused. Iiveldus veel jätkus oma tagasihoidlikul moel, kuid ei midagi konti murdvat. Iga päevaga läks olemine tasapisi paremaks, kohatiste iiveldustega, kuid juba päris hästi.

Vahepeal tehti mulle kaks korda ultraheli, et jälgida, kuidas tibu kasvab. Kulgesime rahulikult, tervelt ja tugevalt, kuniks sai täis 12+6 nädalat ning meid ootas kuklavoldi uuringu aeg. Enne seda sai antud vereanalüüs ning uriiniproov. Kuklavoldi uuringule läksime Alariga juba kahekesi koos. Senini olin arsti visiidil käinud üksinda.

Nii me läksime, õigel ajal õigesse kohta. Meid kutsuti kabinetti ja ma olin nii hirmul. Õnneks oli uuringul kõik kõige paremas korras ning nädalaid uh järgi 12+5 ehk siis üks päev vähem. Lisaks sellele, et uuringu käigus oli suur pingelangus, nägin ma midagi, mida ma varem polnud märganud või ei olnud osanud märgata. Ma nägin oma abikaasat nõnda nagu iial pole näinud. Tema nägu ja emotsioonid oma last ultraheli pildilt nähes olid võrratud. See uuringu aeg oli üks ilusaim hetk minu-meie elus. Need on need vähesed hetked, kui me taipame, kui suure õnne osaks oleme saanud.

Minu viimaste päevade põhiline mure on katkematu peavalu. Miski ei näi aitavat. Kõige hullem on see, et kui varasemalt ma sain peavalu niiöelda ära magada, siis nüüd ma ei suuda isegi uinuda. Korraks tekkis täna tunne, et rasedus justkui ongi haigus. Kui nüüd sellest üle saaks, oleks kõik suurepärane.