Dec. 11, 2017

Armastus kolme apelsini vastu

Minu maailm on muutunud. Küllap muutub lapse sünnil kordades uuesti ja uuesti. Mul on tekkinud armastus kolme apelsini vastu- meie beebi, minu mees, meie kodu. Minu kolm imekaunist, üllast ja head apelsini. Tobe? Muidugi on, aga sealsamas maailma parim tunne.

Lisaks maailmapildile on muutunud minu kõht. Kõik oli justkui vanaviisi, kuniks ühel hommikul peeglisse vaadates BOOM! Kõht ees. Mida värki? Kas nii käibki? Niiviisi kasvabki? See oli rõõm ja kurbus käsikäes. Ei tahaks väga suureks rasedana paisuda, samas on nii vahva näha, et ka väliselt paistab juba välja jne. Seega olen nüüd tasapisi ostnud omale ka rasedatele mõeldud riideid- mõned pluused, seelik, retuusid, teksad, kleit ja sukapüksid, pesu ja...sõbrannalt sain ka mantli, kuhu ma varsti enam ei mahu :D

Lisaks välisele paisumisele mässab mu sees üks visa hing, kes tuleb ilmselt sama temperamentne kui mina ise. Konkreetseid liigutusi ma ei erista, st konkreetselt jala-käe-pepu-pea lööke ma ei taju, kuid tunnen kuidas ta ujub ühelt küljelt teisele, keerutab ja siputab, õrnalt on näha kõhupinna liikumist. 

Mina ise tunnen end suurepäraselt ( kui välja jätta pseudomured a'la stiilis "kas süda ikka lööb?", "kas kõik on ikka hästi" jne). Ma ei iivelda, kuid on hetki, kui miski terav lõhn võib mind öökima ajada (kui kass näiteks potil käib :D). Mul on söögiisu-senini polnud ja see tegi olemise suhteliselt nõrgaks. Õnneks ei ole mu isud teab mis jubedad- heeringat ja jäätist korraga sisse ei uha, eelistan järjest enam köögivilju toorena nosida ning selliseid kergemaid suppe. Probleeme on liha söömisega- see on erandjuht, kui ma seda süüa soovin, olgu see siis kana, siga,kala või misiganes.

Alar on õnnelik. Tema on minu härra positiivne. Alati teab öelda lohutavaid sõnu, kui mind valdavad needsamad eelmainitud pseudomured ja lihtsalt hormoonide hüppelised möllamised. Hoiab ja hoolib. Minu parim :)

Olen end vaos hoidnud ning veidi ka hirmuga eemale hoidnud beebiasjade kokku ostmisega. Osadel meie facebooki beebigrupi emmedel on juba kärud lausa olemas ( esmarasedad), mina olen selles osas veel ebausklik ning ülemäära vara ei julge suuremaid asju kokku ostma hakata. Mis on täiesti okei, kui mõnel on juba kõik vajalik olemas, mina lihtsalt eelistan veel oodata. Eile tegin oma esimese ostu H&M-ist- neli bodi ja sokikesed. Ülinunnud, ma tundsin end seal riiulite vahel nagu võitja...või nagu kuninganna...igatahes suurepäraselt. Käru oleme välja valinud, kuid ostmiseks läheb uuel aastal, samuti on tekkinud eelistused turvahälli osas. Loodame LA uuringul teada saada ka soo.  Viimati pani pisike tegelane oma jalad tähtsalt risti ja keeras selja uh poole. Et noh....we'll see :D

Oma ämmaemandaga ma ei ole üldse rahul. Võib-olla nõuan ma temalt liialt palju. Aga ma eeldan, et kahe nädala jooksul võiks olla võime e-mailile vastata. Samuti leian, et suuremad uh uuringud võiks olla eelnevalt organiseeritud, mitte et ma loetud päevade pärast olen rasedusega keskpaigas, kuid LA uuringu aega endiselt ei ole. Samuti jääbk kogu informatsioon minimaalseks, järgmine kord lähen vastuvõtule igatahes erariietes, mitte haiglariietes :D Küllap olen ma liiga nõudlik, kuid leian, et olulised asjad võiks olla konkreetselt ajastatud ja paigas.

Uus sõber (vaenlane) on kodune lootedoppler. Ühel õhtul on toonid kuulda, teisel õhtul mitte. Kujutage nüüd ette minu paanikat. Püüan selle teadmise kuidagi endas alla suruda ja mõelda, et kõik on ikkagi hästi, mitte halvasti.

Vahepeal muide sain kokku oma kunagise klassiõe Lauraga. See oli äraütlemata tore kokkusaamine üle aastate ja tunne oli nagu varem, justkui aastad ja elukogemus ei olekski vahepeale jäänud. Loodan, et edaspidi leiame rohkem teineteise jaoks aega. Tema on peale Alari ainuke inimene, kes mind minu beebi-muredega suudab maha rahustada. Olen õnnelik, et ta on taas minu elus üllal kohal olemas :)