Dec. 20, 2017

Pool on läbitud, pool on veel ees.

Ühes postituses kirusin, kuidas ma oma ämmakaga väga rahul ei ole. Seekord ma talitasin tegelikult hoopis teist teedpidi, kui tavaliselt.

Kuna ma e-mailidele vastust siiski ei saanud, otsustasin valida telefoninumbri ning jutt ära rääkida. Leppisime kokkusaamise aja ning nii ka läks. Võtsin kohtumisele kaasa kommikarbi ja kõik oma küsimused ning nii me neid siis ükshaaval lahkasime, kuulasime südametoone ja panime paika järgmise ultraheliuuringu aja. Kogu minu sisemine äng sai sel samal päeval lihtsalt näost näkku suheldes ära aetud ning hingamine läks kergemaks. Rääkisin kõigest, mis mulle muret valmistab ja millega ma võib-olla et päris rahul ei ole ning me jõudsime üksmeelele.

Olen nüüd viimased nädalad oma ämmaemandalt saanud palju julgustust ja tuge, kõik vajalik on organiseeritud ning mina olen lõpuks hakanud oma ootusaega nautima. Ma olen selline sõjakas sell, mulle meeldib ikka lärmiga peale lennata, kuid ju siis see praegune "olukord" on mind nii palju rahulikumaks muutnud, et ma suudan oma käigud ka rahumeelselt ette mõelda ja siis alles tegutseda.

Üks asi, mis mulle igasuguseid mõtteid pähe ajab, on Facebooki beebigrupp. Lisaks sellele, et ikka informatsiooni saab, saab sealt ka palju igasuguseid pseudomõtteid. Ikka kirjutatakse, mis vaevab ja kellel mis avastatakse ning paratamatult hakkan mõtlema, et miks meil peaks siis nüüd kõik nii jube hästi minema? Igatahes võtsin ma grupist teavitused maha ja aegamööda loen, mis teistega toimub ja keda mis kimbutab, kuid igapäevaselt ma seda enam ei tee, lihtsalt iseenda ja lapse rahulolu nimel.

Lapsega on siiani olnud kõik hästi. Käisime Alariga vahepeal tasulises ultrahelis, et jõuludele rahuliku südamega vastu minna. Ühtlasi saime teada ka lapse soo, kuid seda ma teile veel ei räägi. Kasv on igati eakohane, liigutab, süda lööb regulaarselt, organid on kenasti välja arenenud ning nüüd peale jõule läheme anatoomiauuringule, kus vaadatakse ta veel spetsiifilisemalt üle. See jääb ühtlasi minu viimaseks ultraheliks, kui vahepealsel ajal enne sünnitust kaebusi ei esine. Korra käin ka oma arsti visiidil ära, sest kord on selline. Ämmaemandaga kohtun ikka edasi regulaarselt, kasvõi juba seetõttu, et rääkida mis kuidas on. 

Tänasega oleme üle poole raseduse nädalatest seljataha saanud suuremate komplikatsioonideta. Ette on tulnud mõned paanitsemised ning üks kukkumine, mis mind lisaultraheli uuringule viis, kuid kus kõik õnneks lapsega korras oli. Minu tervislikud näitajad on normis, tunnen end hästi. Viimastel päevadel küll veidi väsinuna, kuid ilmselt on hetkel lapsel kasvuspurt ning tekkinud on ka mõningane unevõlg vanemate ja kodu vahet seigeldes nädalavahetuseti.

Ausaltöeldes loen ma päevi, mil puhkusele saan jääda ning seejärel juba dekreeti. Vastu tuleb pidada veel jaanuari lõpuni, kuid see ei ole ju üldse enam mägede ja merede taga. Ma olen väsinud sellest rabelemisest ei millegi nimel. Ma igatsen oma Uppsala sõpra ja ma igatsen neid õpetlike tööpäevi, mis praeguseks on asendunud kohutavalt monotoonsete päevadega. Ma armastan oma tööd, kuid armastasin rohkem, kui sain töötada ühtse meeskonnana koos arstiga. Ma usun, et selles vallas on elul mulle veel palju pakkuda, see on ainus mis mu mõtteid töö seisukohalt edasi veab.

Pool on möödas. Pool on veel ees. Olles seal algusnädalates, venis aeg kohutavalt, sest pidev hirm ja mure pani justkui elule endale pidurid peale. Nüüd, kui olen õppinud ootusaega nautima, kipub see aeg kangesti kiirelt mööduma. Järgmine kord panen kirja, mis meile anatoomiauuringul räägiti ning kes meie perre siis sündimas ka on :)