Dec. 28, 2017

II trimestri UH ja pirtsakas pätt

Hei!

Eile oli meil siis teise trimestri ultraheli loote morfoloogia detailseks hindamiseks. Närv oli juba mitu päeva ette, nagu minu puhul need asjad ikka käivad. Veel kabineti uksetagagi oli tunne, et lähen ja põgenen kuhugi koopasse peitu, peaasi et halbu uudiseid ei kuuleks.

Õnneks oli lapsega kõik hästi. Vähemasti selles mahus, nagu nad hinnata said. Uuringul sai uuritud enamus vajaminevat, kuid korralikult jäi uurimata südamearterid ning loomulikult ka sugu ta meile korralikult taaskord ei näidanud. Põhjuseks oli loote ristiasetus ning ka minu kõhuvoodri paksus. Pilt oli udune. Nüüd oleme ootel, et kas plaanitakse uus uuring või läheme uuel aastal Elite kliinikusse tasulisse, et selgus majja saada.

Eelmisel uuringul öeldi meile, et tulemas on 85% tüdruk, sest midagi posisile omast pildilt ei tuvastatud. Seekord suvatses ta jalad hoopis päris risti ajada ja keeldus konkreetselt igasugusest koostööst. Normaalne! Ja ma veel tegelesin eelmisel õhtul korraliku veenmisega, et no palun ole nüüd tubli ja mängi kaasa. Aga ei.

Sisetunne ütleb, et tulemas on tüdruk. See tunne tekkis juba kuskil seal 15.nädala paiku. Võib-olla on selle taga ka lihtsalt soov saada esimese lapsena tüdruk. Samas ei ole mul mitte mingit kurbust ka, kui ta otsustab ikkagi munadega sündida. Peamine on ikkagi see, et laps oleks terve. Ja noh, mida ma üldse siin seletan, midagi mina siin puhul ei otsusta ega ümber muuda :D

Eks nüüd ole siis näha, kas me saame veel korduvale uuringule või siis käime tõesti erakliinikus ära, et südame osas selgust saada ning ehk otsustab ta siiski ka sugu meile näidata konkreetselt. 

Sain endale külge vahepeal gestatsioonidiabeedi diagnoosi, mis kleebiti päeval, kui käisin GTT testil. Paastusuhkur oli 5,2 kuid rasedate norm sel uuringul on 5,1. Nii ma siis mõõtsin kaks nädalat jutti 4 korda päevas oma suhkrut ja pidasin toitumispäevikut. Tulemus oli normis ja rohkem ma sellega tegelema ei pea. Veresuhkruga on kõik okei ning samuti toitumisega. Kaalu on nüüd lisandunud ainult 800g ja olen selle üle väga õnnelik. Tunnen seda rõõmu kuniks need ülejäänud 10 kg või rohkemgi ikkagi kaela sajavad :D

Praeguseks on enesetunne hea. Väsimus vahepeal siiski niidab, kuid ei midagi ületamatut. Mõne päeva jagu tunnen ka juba pisikesi toksimisi kõhus, mis on ülivahva. Vahva tunne on ka see, kui ta end kõhus ümber keerab. Seda tunnet sõnadesse panna ma ei oska, kes teab see teab. Igatahes saab mulle iga päevaga üha rohkem selgeks, et uus elu minu sees kosub ja kogub jõudu ning loodame, et kevad saabub ruttu-ruttu, sest ma nii kannatamatult tahan teda juba hoida.