Jan. 26, 2018

Meie elu raskeimad 2 aastat ja kauneimad 6 kuud

Teate mis! Täna ajale tagasi vaadates võin öelda, et tühja kah, mis see siis ära ei olnud. Küll aga meenutades kogu ilusa hulgas ka lugematuid hetki kurbust ja viha, võtan ma kokku meie elu kõige raskemad 2 aastat ja kõige ilusamad 6 kuud.

See oli üks suveõhtu, kui me olime Alariga läinud Saaremaale Arensburgi hotelli oma minipuhkust nautima. Seal samas hotelli hubases toas sai meile mõlemile ühtäkki selgeks, et last me tahame ja lapse me saame. Sel hetkel ei kujutanud ette ega osanudki karta, et sellest saab meie senise elu üks keerulisemaid rännakuid. Otsus oli ühine, soov oli üllas ja...armastusväärne. 

Ja siis see kõik algas, kui pool aastat proovimist oli möödas.

Algas minu rännak arsti visiitide vahel. Küll oli öeldud et kõik on kõige paremas korras ning siis juskui välk selgest taevast hakkas neid probleeme muudkui kuhjuma. Olin rõõmus, et põhjus oli leitud, samas olin õnnetu, et miskit ikkagi mäda on. Algas igavene jant hormoonidega. Sain ravi hormooni alandamiseks, mida lõppkokkuvõttes tegelikult üleüldse tegema poleks pidanud. Siis leiti järgmine hormooni väärtus, mis oli liiga madal ning hakati sellega tegelema. Kuniks aru saadi, et operatsiooni on vaja, oli möödas juba 1,5 aastat. Selleks ajaks olin kaalus kaotanud juba üle 20 kg ja see oli suurim teene enese tervisele ja lapse saamisele. Peale operatsiooni sain veel kaks kuud ravi ja rase ma olingi.

See teekond tasus end iga hinna eest ära, kuid ma ei oleks osanud eales arvata, kuivõrd ma võin iseennast selles tormis ära kaotada. Nüüd ma olen end uuesti leidnud, kuid oli aeg ja mitte väga ammu tagasi, kui ma olin iseenda jaoks ikka täiesti kadunud veel. Need õhtud tülitsedes, nuttes, karjudes, paanitsedes...Alar oli minu suurim tugi, ka siis kui ma nägin, et ka temal on väga valus- need ühe triibuga testid mis ikka ja jälle peale tualetis käiku prügikasti lendasid. Aga me olime vaprad. Alar oli, on ja jääb minu suurimaks kindluseks sellel teekonnal. See on meie ühine "projekt" ja siin ei olegi teist võimalikku varianti. Pärast seda kõike, neid pingeid ja muresid, lõputuna näivat ravi jne, armastan ma teda veel rohkem, iga päev. Iga asi on millegi jaoks hea, ju oli seda meile siis ka vaja.

Täna, 23 nädalat tagasi saime oma esimesed triibud. Õige õrna ja hella, kuid seal see oli, vapralt teise triibu kõrval ilutsemas. See oli 100% uskumatu ja ega ma uskuda julgenudki, kuid ma teadsin, sest sisetunne oli seda mõnda aega mulle juba sosistanud, et miskit minus on muutunud. Siis tegime veel testi, ja veel ühe, ja veel ühe, ja ikkagi tegime veel ühe, kuniks mu kannatus enam ei suutnud ning günekoloog kinnitas ultraheli ja vereanalüüsiga, et väike krevetike minu sees on elu alustanud. Mulle ei jõudnud ikka mitu päeva kohale, kuniks üks päev tööl keset päeva ma tualetis end tühjaks ulgusin, sest kogu see kapsel, mille enda külge olin kasvatanud, lõpuks lagunes ja ma sain justkui uuesti hingata, päris ise, ilma et keegi mu käest peaks kinni hoidma. Sel hetkel ma tundsin, et olen tugevam kui kunagi varem.

Mul oli vaja kaitsta kedagi, kelle mõõtmed olid imepisikesed, kuid kes vajas mind sel hetkel ja jätkuvalt enim.

25 nädalat armastust kasvamas minu sees, sooja kesta sees, minu südame all. Ta on minu südame all, nii hoitud ja kaitstud. Ma arvasin, et need kaks aastat tema loomiseks olid ühed kõige pingelisemad aastad, sittagi! Need 6 kuud mu elust ei ole möödunud vist hetkekski nõnda, et ma temale ei mõtleks või muretseks.Tahan ju talle vaid parimat. Ma olen näost vanaks jäänud selle 6 kuuga. Ma näen oma silmades väsimust ja selle kõrval ma näen kõige suuremat rõõmu, mida ma peeglist kunagi näinud olen. Veel suurem õnn on näha oma meest, seda ärevust ja tahet, sära silmades- ootust. Ilmselt ei öelda asjata, et laps on ilusaim kingitus. Kui ma vaid suudaks, kingiks neid Alarile lausa mitu! (..aga saaks enne ühega ühelepoole). See 25 nädalat muretsemist on täiesti olematu vaev, sellele eelnenud 2 aastat samuti, sest see tunne mida tunneb minu süda praegu, tundes teda oma kõhus tegutsemas...ma ei tea mis siin elus on ilusam?