Mar. 5, 2018

30+ nädal ning ämmaemanda visiit

Täna oli taaskord plaaniline ämmaemanda visiit. Kuhu need vahepealsed 3 nädalat kadusid, ma tõesti öelda ei oska. AGa lähemalt siis tänasest käigust:

1) Käisin täna uue ämmaemanda juures, kelle juurde mind suunati, kuna enda ämmakal polnud õigeks ajaks enam visiidiaega mulle anda (tahavad teatud vahega ikka kohtuda ja vestelda). Uue ämmakaga sain kohe sooja soone peale, rahunesin iga mure koha pealt maha ning sellest kõigest mis me rääkisime ja kontrollisime, sain nii positiivse tagasiside ning kindlustunde,et edaspidi jääb tema mind raseduse lõpuni jälgima. Pean vajalikuks, et saaksin usaldada inimest, uue ämmaemanda puhul ei näe ma ühtegi takistust. Kõike seletas, tegeles, organiseeris- mida muud tahta!

2) lapsega on kõik hästi. On end kenasti peaseisu sättinud. Tegime ka huvi pärast ultraheli et keha asendit ka vaadata ja tudus kenasti selg vastu minu selga, pea alaspidi, sõrm suus. Nii see süda mul seal jälle ja jälle ära armus. Ilus ümmargune peakene, pisike nina, pisikesed varbad ja sõrmed. 

3) minuga on kõik hästi. Vererõhk on 130 pealt tulnud 114 peale, alumine rõhk on kogu aeg korras olnud. Rõhu langusest tingitud ka ilmselt viimase aja pearinglused, mis mind kimbutavad, kui toimetades vahepeal puhata ei ole meeles või kui kaua seisan. Kehakaalu on juures 3,1 kilo. Vahepeal oli 3,6 kuid haiguse periood ning kodused toimetused on natuke pekki põletanud. Ämmaemand ütles nii toredasti, et laps kosub emme varude arvelt. Tubli tüdruk juba eos! HUvitav on ka see, et kõhu ümbermõõt oli seekord 3 cm väiksem kui eelmisel vastuvõtul. Eks teatav erinevus võibki olla, kui kaks inimest mõõdavad, aga no ämmakas mõõtis ühtepidi ja teistpidi ning kuidagi ei saanud sama/suuremat tulemust :D

4) südametoonid on lapsel ka korras. Põksus tavalisest rahulikumalt, sest esiteks ta tudus ning teiseks olin ma vana rahu ise täna seal vastuvõtul. 

5) veresuhkrud on mul kõik olnud korras. Homme saadan toitumisnõustajale jälle tabeli mõõtudega ja ma usun, et ta on väga rahul :) Gestatsioonidiabeet? kus? Aga pigem siiski kontrollida, kui hiljem kahetseda.

Ämmaemand planeeris ka enda juurde kaks uut vastuvõtu aega, üks on aprilli alguses ning teine on siis, kui sünnitähtaeg ületatud peaks saama. Samuti organiseeris aja arsti vastuvõtule ning 37.nädalal lähen ka ultrahelisse, kus hinnatakse lapse oletatav sünnikaal ja vaadatakse üleüldised mõõdud üle, et teha otsuseid sünnituskäigu osas- ise või keisriga.

Nii et seekord oli see visiit asjalik. Ma sain kõikidele oma küsimustele vastused, ma sain palju tuge ja julgustust. Ma ei karda enam. Ma ei karda enam et midagi on pahasti või et isver mis pidi ta mul kõhus nüüd on või et kas ma nüüd mure korral saan ikka ämmaemanda telefoni/meili teel kätte. Mulle anti kellaajad ja telefoni nr ning öeldi, et meili pole mõtet kirjutada, kui mure siis julgelt kohe helistada. Ma sain tänaselt visiidilt mingi laengu ning natuke on kahju, et ma seda siiamaani kordagi kogenud ei ole. Kuid parem Hilja kui Leida.

Aprilli lõpus on rasedus täis kantud ning siis annan ma preilile loa väljatuleku peale mõtlema hakata. Kes ütles et raseduse lõpp venib? Aeg tormab meeletul kiirusel. Esimene trimester oli praeguse kõrval ikka täielik katastroof, sest nii palju hirmu oli ning nädalad venisid. Praegu pole mul mingeid kaebusi, mul on palju teotahet ning kuna kodus käib remont, siis mul pole isegi mitte aega mõelda, et igav on- sellest lähemalt varsti kodulugu postituses. Enesetunne on hea, õnnelik on olla. Tunnen end oma kehas hästi, liikuda ei ole raske, miski ei jää tegemata, valusid ei ole, mingeid veidraid kaebusi samuti mitte. Ainus mis meelde tuletab, et olen rase, on kohatine pearinglus ja see, et kõht kasvab.

Pilt tehtud 29+6, tänast pilti ei näita, sest ei taha veel ilusa koridoriga eputada, mis kohe varsti valmis on. Las jääda miskit ka kodulugu postituste jaoks.

PS! Isver susver 9 nädalat lõpuni!Varsti kohtume mu väike aktivist Heart