Mar. 9, 2018

See sügav õnnetunne lapse saamisest

See on uskumatu. Elu on uskumatu. Aja liikumise kiirus on uskumatu. Kuhu kõik need 30 nädalat ja peale küll läinud on? Mis minus selle ajaga muutunud on? Peaaegu et kõik.

Aeg meid kannab, edasi viib, tuhmistab vead ja õpetab loobuma kõigest halvast. Need pea 31 nädalat, 217 päeva, lugematu hulk tunde-minutitest rääkimata- on mind muutnud nõnda palju. Kas just üdini muutnud, seda ma ei usu, kuid miski minus on totaalselt muutunud. 

Varem põksus mu süda vaid Alari poole, tema südamega ühes meloodias, harmoonias. Nüüd on minu südamesse tekkinud väike tuba meie pisikese jaoks. Tundes teda oma südame all toimetamas... Ma pole teda näinud, pole teda puudutanud, pole tema silmade sügavusse vaadanud, pole paitanud tema pisikest pead, ei ole silitanud tema siidipehmet kõhtu ja katsunud imepisikesi varbaid, ma pole tundnud tema lõhna ja ma pole kuulnud tema nuttu ega naeru, aga ma tunnen teda, ta on meie, kõik hea mis meis leidub on temas. Ma armastan teda. Ma tean, et ta on täiuslik, sest ta on meie parem pool. 

Ma võtan igal hetkel teda oma mõtetes kaasa, iga mu plaan ja idee sünnib üheskoos temale mõeldes. Ta loob meie ühise elu raamatust hoopis midagi muud, ta loob meist pere. Mul on oma pere. See ei mahu mulle pähe. Ma saingi sellega hakkama? JAH! Sain! Ja ma ei suuda uskuda, et täpselt nii ongi. Alar ja mina ja meie pisikene Amanda. Kõik muu tuhmub, kui mõtlen, mis kõik ees veel ootab. Ma olen realist, ma tean mis sünnib selle roosa manna tagamail, kuid sellest olenemata tean ma ka, et see kõik saab olema imeline.

Kui me neid beebiasju siia koju tasapisi soetasime, ei olnud see pilt mulle päriselt veel silme ette joonistanud. Isegi see, kui vankri koju tõime, ei löönud minus seda leeki põlema. Aga mõned päevad tagasi, kui Alar pani võrevoodi kokku, mina sinna lina ja teki ning karu, silusin mõeldes ei millelegi tekki ja siis...lihsalt niisamuti...tuli see tunne. See miskisugune tunne, mida ma kirjeldada ei oska, nime anda ei oska, kuid tean, see tunne on see. See on see tunne, kui süda tahab õnnest puruks minna. 

Ma ehk ütlen seda harva, ma ehk ei oska seda alati välja näidata nii kuis võiks, ma ehk tundun isekas, kui neid mõtteid ja emotsioone hoian endas, kuid Alarita ei oleks mul mitte midagi. Ma armastan teda, ma armastan meie elu, mul on kõik mida õnneks vaja ning mul on see kõik, sest Alar armastab ka mind.