Apr. 4, 2018

Päev, mis võttis minult midagi

See eilne päev, 3.aprill, jääb mulle siin elus veidi teistmoodi meelde. See oli päev, mis võttis minult võimaluse olukorda kontrollida. Mul puudus igasugune kontroll, ma olin kui abitu kassipoeg, ainus mida ma teha sain, oli jääda rahulikuks.  See oli ühtlasi esimene kord, mil mul oli reaalne hirm meie lapse pärast. Kõik need eelnevad korrad muret ja hirmu- köömes selle kõrvalt. Igatahes on see nüüd siis jätkulugu eelmisele postitusele, kui käisin ämmaemanda juures.

Üleeile õhtul peale ämmaemanda visiiti oli uriinianalüüsist teada saadud, et see sisaldab valku. Küll rasedale niiöelda "lubatud piires", kuid ärevus tekkis küll. Kes on kursis, mis on preeklampsia ning mida see endaga kaasa toob, oskab pildi kokku panna küll kõrgenenud vererõhust ning valgusisaldusest uriinis. Igatahes oli sellega pilt selge, et enam nõnda edasi see rasedus ei kulge ning mind ootab ees ilmselt konkreetsem uurimine. Aga öö oli vaja üle elada! Unetult ja muretsedes, kuid siiski suhteliselt rahulikult hingates. Ämmaemandaga pidin ühendust võtma järgneval hommikul, ehk siis eile hommikul.

Telefonikõne oli lühike ja konkreetne. Ma ei olnud ise seda asja enda jaoks nii üles kerinud, kuid kõnest võis välja lugeda kõike muud, kui seda, et "aega on". Sittagi mulle aega ei antud. Kõnes kostus vaid konkreetne lause " tunni jooksul tuleb nüüd haiglasse jõuda ja hakkame uurima". Ma taipasin vaid kõhust vaikselt kinni hoida ja sisendada endale, et rahu nüüd. Panin kähku teised riided selga, kusetasin koera ära, ladusin kassile ja koerale toidud ette, siiber kinni, toauks lukku ja autosse. Mul ei olnud mitte mingisugust tahtmist hakata ämmaga Tartu sõitma ning veel vähem oli mu mõttes oodata Alarit koju, et tema mind siis Tartusse viiks. Ma saan ideaalselt ise hakkama selle sõiduga ja sain ka.

45 min peale kõnet olin ma jõudnud Tartu. Parkisin emo ette, panin tunniks ajaks kella ning mul oli täiesti suva, kas ja kui palju trahve kojamehe vahele pannakse (ei pandud ühtegi). Jõudsin veel mõelda, et äkki oleks pidanud mingid vahetusriided ja sussid kaasa võtma, kuid seal samas autouksi lukustades sisendasin endale, et ma ei tulnud siia praegu, et jääda, vaid et kontrollida ja koju tagasi minna. Viisin jope garderoobi ning läksin naistenõuandla registratuuri, kuhu olid valmis pandud juba topsikud analüüside jaoks. Siis jõudis kohale, et shit just got real. Läksin vetsu, tegin vajalikud analüüsid ja viisin protseduuride tuppa, kus mind verest ka kergemaks tõmmati. Seejärel oli tunnike praadimist ja ootamist, mida otsustasin teha kolleegidega kabinetis. Juttu rääkides läks aeg tsipa kiiremini.

Edasi läksin arsti kabinetti. Vereanalüüsid olid korras, samuti uriiniproov (valku seal enam polnud). Seega preeklampsia sai taaskord välistatud. Siis ma sain hakata rahulikumalt hingama. Kuna aga lapse pea on vaagnasse fikseerunud, on jäänud liigutused oluliselt vähemaks ja nõrgemaks. Selle peale saadeti mind suurde ultrahelisse ja hakkas järgmise probleemi pärast muretsemine peale. Ultraheli oli igatahes täiesti korras. Minu sees kasvab pisike tüdrukutirts, kes on oma kasvust tsipa maas, kaalub ca 2500g ning kõik vajalik on välja arenenud. Vastab mõõtudelt 34+ nädalatele. Mul on küljes rippumas gestatsioonidiabeet, mis annab alust arvata, et oodata on keskmisest suuremat last. Minul õnneks see nii ei ole. Tibu on pigem pisike ning samuti on korras kõik mu veresuhkru väärtused igapäevaselt, söögu ma viinamarju, burksi või shokolaadi näost sisse.

Peale ultraheli suunati mind veel pooleks tunniks KTG-sse tuksuma. Olgu öeldud, et sealne naisterahvas võiks ametit vahetada ja minna kuhugi liinitööle oma keskealisi käitumisprobleeme välja elama. Igatahes tuksusin seal tasapisi oma pool tunnikest täis ning siis ootas mind uuesti arsti ja ämmaemanda ühine vastuvõtt. Seal sain kinnitust, et kõik on korras ning mul oli võimalus kergendusest üks peatäis pisaraid maha valada.

Kas see SOS olukorra loomine oli vajalik? Igatahes. Eriti seetõttu, et see sos ei olnud minu peas välja mõeldud, vaid see oli reaalne ohtlik olukord ning mulle meeldis, et ämmaemand häirekellad täie pasaga uugama lõi. Mul on temaga turvaline minna lõpuni välja. Ma usaldan teda. Ma näen et ta tegutseb minu ja lapse heaolu nimel nii kuis oskab. Olen tema patsiendiks jäämise valiku üle ilmatuma rõõmus. Ma küll kaotasin osakese endast ja kindlasti ei olnud ka lapsel nende tundide jooksul just mugav mu kõhus olla, kuid oluline on siiski see, et kõik on hästi.

Edaspidi jään tihedamalt analüüse viima kuni lõpuni välja. Seda, kas analoogset olukorda võib tekkida, ei saa keegi välistada. Preeklampsia võib suht järsult tekkida ning seetõttu olen ma nüüd natuke pingsama kontrollimise all. 

Miks see nii sos olukord siis oli ikkagi? Sest ma ei taha, et meie väike preili peaks esilekutsumisega sündima 34-35 nädalal. Preeklampsiale ei ole paraku muud ravi kui sünnitus. Enneaegse sünniga algab kõik justkui valesti. Sünnitus ei ole loomulik, laps ei ole valmis veel väljaspool emaüsa elama (kuigi ta suudab), võib olla igasugu komplikatsioone, ta viidaks mu juurest peale sünnitust kohe neonati osakonda kosuma...ei ei ei. Las ta veel kasvab, saab tugevamaks. Ma oskan teda peale eilset palju hellemalt hoida ja oodata.