May. 12, 2018

Lugu nimega Amanda

Kuna ma loen siin tunde, et mitte öelda minuteid, kuniks preili otsustab seda ilma uudistama tulla, panen ma kirja meie teekonna tänasesse päeva, meie mõtted ja tunded seoses lapse saamisega ning kuidas me jõudsime nimeni Amanda. Ilusat lugemist.

See kõik võttis meil aega umbes-täpselt kaks aastat. Esimene arst nimetas mind täielikult terveks ning et "vahel tuleb lihtsalt natuke kauem oodata", "iga asi omal ajal", "mõtted mujale" jne. Kuniks oli pool aastat möödas ja ma otsustasin arsti vahetada. Siis hakkas trall peale, kord oli probleem ühes hormoonis, kord teises jne. Paralleelselt otsustasin oma mõtted koondada hoopis kaalulangusele ning parema mina-pildile. Vahepeal käis ka Alar igaks juhuks kontrollis ära, kuid sealt poolt meile komistuskive ei visatud.

Mais ootas mind ees operatsioon, pärast mida olime olulise sammu võrra lapsele lähemal. Eelnevalt poolteist aastat kestnud hormoonravi mingeid tulemusi ei toonud. Küll aga ei muudetud operatsioonijärgselt raviplaani, mistõttu pidurdas see loomulikku rasestumist tervelt kaks kuud. Siis pöördusin ma kolmanda arsti poole, kes võttis maha igasuguse ravi ning järgmise tsükliga jäime ootama häid uudiseid.

Ühel augustikuu õhtul otsustasin ma tavalisest suurema ringi ette võtta, et kõndida ja joosta. Käisin sel ajal palju kõndimas maja ehituse kõrvalt, et kaalust alla saada ja end üldises heas füüsilises vormis hoida. Sel päeval tundsin, et tahan pikemale ringile minna, et oma mõtted tuulutada, pinged maha kanda ja tavalisest rohkem pingutada. Kui 10 km oli seljataha jäänud, olid mõtted mu peas selged ja klaarid. Mitte-rasestumine kogus igapäevaselt palju pingeid organismi ja sellist puhastusretke oli mu enese jaoks väga tarvis. Teekonna lõpus jalutas Alar mulle Noraga vastu, päike loojus tavalisest kaunimalt ja see õnnejoovastus, mis mind tabas, andis teadmise, et nüüd olen ma endast andnud kõik, et laps meie perre tulla saaks. Kas sel reaalselt ka trenniga midagi seotud oli, kes teab, kuid selgus mõtetes ja tunnetes kindlasti mängis suurt rolli.

Augusti lõpus oli mul sisemine tunne, et midagi on teistmoodi. Ja oligi. Ühel hommikul tegin testi ja me ei suutnud oma silmi uskuda, kui testil kahte triipu nägime. See mitte-uskumine tõi endaga kaasa veel ca 5 testi tegemise :D Kuna ma olin neid aastate jooksul saanud ikka hulgim teha, siis mul oli varu alati kodus olemas. Iga korraga läks triip testil tumedamaks, kuid see miski jäi kuklasse siiski kummitama, et "äkki ikka pole õige".

Panin endale oletatava 6.nädala paiku arsti juurde aja kirja ning vastuvõtul olin ma sisuliselt ära suremas. Õigemini juba siis, kui ukse taga oma visiidiaega ootasin. Ma olin nii närvis, nii ärevil, nii rõõmus ja ennatlikult kurb käsikäes. Sisemine hääl ütles, et rahune nüüd maha, reaalsustaju keelas täielikult ära igasuguse õnnetunde, sest kes sellises olukorras ikka kukkuda tahab? Ma valmistasin end ette halvimaks. Vastuvõtul tehti kohe ultraheli, pisike lootekott oli näha, seal sees imepisike täpp kiiresti tukslemas. Süda. See tuksus. Minu sees. Minu südame all. Ma kartsin, et viimnegi mõistus sõidab minema. Nutsin seal siruli olles, nutsin uksetaga, nutsin vetsus ja nutsin veel otsa kabinetis ka. Meie väike ime oli olemas. Päriselt olemas.

Ja siis need muretsemised jätkusid. Kas ta ikka kasvab ilusti? Kas tal seal kõhus on ikka kõik hästi? Kuidas ma aitan tal tublisti kasvada? Momentaalselt käis kogu minu istumine-astumine-söömine-mõtlemine-tegutsemine mõeldes talle. Imepisikesel rakukogumikul oli ühtäkki selline võim minu, meie üle. Aeg lippas alguses tormiliselt. Ultrahelisid oli suhteliselt tihedalt, seega saime kogu aeg ka kinnitust, et temaga on kõik hästi ning kasvab plaanipäraselt. 12.nädalal käisime Alariga koos ultrahelis kuklavoldi uuringul, kus siis Alar nägi ka esimest korda oma last. See oli üks minu ilusamaid päevi, sest tema nägu, emotsioonid...see oli midagi sellist, mida ma varem näinud polnud. Ma kartsin, et ta süda läheb puruks õnnest, et ta lihtsalt plahvatab. See oli see tõeline õnnetunne. 20.nädalal käisime looteanatoomia uuringul ka koos, kus laps nägi välja juba nagu täitsa laps. Lehvitas meile ekraanil ja see oli see järgmine doos õnnetunnet. Kõik oli korras, parimas korras. Sugu me sel päeval teada päris kindlalt ei saanud, see selgus 24.nädala ultrahelis, mida ma lisaks omale nuiasin, et teada saada kes meil seal kõhus ikkagi kasvab. PLIKA! Mu emotsioonid poisi puhul oleks olnud sama ülevad, sest oodatud oli ükskõik kummast soost laps. Laps on laps. Peaasi et terve.

Ja sellest on nüüd omakorda mööda saanud pikad 20 nädalat. Täna olen rohkem kui 40 nädalat rase olnud (ja mul on täiega siiber), ma tunnen end hästi, kuigi neljapäeval olin ma valmis sünnitama ning valveämmaemand andis selleks ka lootust, kuid plika mõtles ümber. Ikka kükitab kõhus. Ju siis on mugav? Kuigi ma ei usu, ega tal vaesekesel enam palju ruumi seal pole. Igatahes pidasin ma temaga konkreetsed läbirääkimised, et kui ta suvatseb laisk olla ja emadepäevaks mitte sündida, panen ta nimeks Ulvi või Milvi #aastaema. Midagi see alumine korrus mul toimetab, kuid sünnituseni see ettevalmistus siiani viinud ei ole. Ehk ikka varsti viib.

Lapseootus on meid Alariga muutnud. Kas just üdini, kuid tohutul määral. See side meie vahel oli enne äraütlemata tugev, kuid nüüd...nüüd me oleme täiesti üks. Ta on minu inimene, mina olen tema inimene. See tunne siin südames on nii tugev. Ja see lõputu armastus lapse vastu, näen seda iga päev, ta isegi ei püüa seda varjata ning miks peakski. Kui ta lõpuks meie kätel on...ma kardan et meil mõlemil sõidab katus ära ja lõpetame Raja tänava hotellis. Nii oodatud, nii armastatud. Meie laps, meie tütar, meie Amanda. Vau! 

Nime suhtes käis läbi mitu erinevat varianti. Kaalusime nimedest Emma, Kirke, Adeele ja ühtäkki tekkis valikusse Amanda. Hakkasin sugupuud uurima ja selgus, et Alari vanaema nimi oli Amanda, mida sõja ajal siiski muudedi Ainoks, Amanda olevat liiga saksapärane. Ühtlasi on sellel nimel ilus tähendus. Amanda on ladinapärane nimi, esmakordselt kasutatud 1212.aastal Inglismaal, tähenduseks "armastusväärne". Meie jaoks kõlab see nimi kaunilt, sobib nii lapsele kui täiskasvanud naisele. Mõte kahest nimest ei käinud kordagi meie jutust läbi, leiame mõlemad, et ühest on küll, kui see üks on ilus nimi. Tahtsime küll mingil hetkel läbi lõigata A-tähe joone suguvõsades. Alari peres on lastel kõigil A-tähega nimed, samuti meil. Lisaks on Alari vanema venna kolm last A-tähega et noh, nii see liin läheb. Olgu siis meie lapsel ka juba A-tähega nimi. Seda, kas ta ka sündides Amanda nägu on, ei tea, kuid vähemalt oleme hetkel Amanda peale kindlaks jäänud. Kui ta sünnib Urve näoga, eks ta siis ongi Urve Wild

Kokkuvõtvalt- see kaks aastat muret, pinget, enesekaotust, ängi, isegi viha, kurbust ja lootust oli küll raske, kui mitte öelda, et lauspõrgu, kuid tasus end lõpuks siiski ära. Need kurvad ja valusad emotsioonid on ununenud selle 9 ootuskuu jooksul. Meeles on mõned seigad enese kaotusest, mõningad mõtted ja võib olla et ka mõned tunded, kuid ma olen valmis seda kõike uuesti läbi tegema, kui see toob minuni midagi nii imelist nagu seda on laps. Oma laps. Meie armastuse vili.

Ootame sind Heart