MEIE

ja meie elu lood

Amanda lemmikud mänguasjad

Täna küsiti mu käest, mis on Amanda lemmikud mänguasjad. Veits võttis vastamine aega, sest ta mängib tegelikult kõigega.

Üks mis talle erilist pinget ei paku on mingid tehnikavidinad, a'la mängutahvlid, klaverid jms mis häälitsevad. Ainus selline häält tegev asi, mis talle tõesti meeldib on Fischer price'i rääkiv koer. Sellega ta mässab päris pikalt ja püüab kaasa rääkida. Teine on üks mängutelefon, mis teeb räääme kõva häält ja mulle tundub, et see meeldib talle eelkõige seetõttu, et see toob meis esile veidi ärevamaid emotsioone. 😀 

Vaieldamatu lemmik läbi aegade on olnud PALL, absoluutselt igal kujul. Õhupall, pallimeri, põrkepall, mullitaja, söök mis on palli kujuga (no kasvõi kodujuustu süüakse sest "palllllid") ja üks ta esimesi sõnu oli ka muide pall. 

Väga meeldib talle nukk ja selle vannitamise komplekt. Ütleme nii, et selle maja puhtaim mänguasi. Samuti meeldib talle nukku toita ja riietada, kuid vankris nukud istuda ei tohi, nukuvanker on mõeldud tühjana ringi rallimiseks 🤦‍♀️🤷‍♀️näpunukud meeldivad ka aga seda teatrit tehakse rohkem meie spanjeli preilile. 

Viimase aja lemmik on Lego duplo. Vot see on mäng, millega ta võib vabalt 2h toimetada. Lihtsalt istub ja mässab, vahepeal jookseb ja mässab edasi. Ideaalne lapsehoidja ja telekaekraanist eemale hoidja. 

Puidust nuppudega pusled ja üleüldse puidust mängud on sellised kindlad asjad, millega Amanda alati mängib. See tõmbab neid päevaseid jorrihoogusid kõvasti rahulikumaks (#toddler). 

Meil oli suhteliselt niru värk nende mänguasjadega ja nende üles leidmisega sest olid kõik koos kolmes suures korvis. Nüüd aga hiljuti ostsin Ikea siinidel olevate korvidega riiuli ja kõik läks kuidagi eriti toredaks. Samuti on Amanda laps kes alati enda järel mänguasjad ilma nõudmiseta kokku korjab. Enne vanni saab alati mänguasjad sorteeritud ja kokku pandud. 

Raamatuid vaatab huviga, kuid mida kirjum pilt ja mida pisemad pildid, seda vähem huvi pakub. Hetkel meeldivad loomadega ja laste igapäevatoimingutega raamatud (söömine, vannitamine, tudumine jne). Üks vahva raamat on selline, kust saab nagu puslena loomade pildiga tükke välja võtta ja teine on selline, kus iga raamatu lehekülg on 6-osaline pusle. 

Mis puudutab õues mängimist siis hitt on lilled ja vesi. Vesi liivakastis, vesi basseinis, vesi terrassil, vesi igal pool. Kus on vesi, seal on Amanda ja obv sääsed ka, sest noh, maaelu. 

Amanda on muidugi ka laps kes võib lõputult kiikuma jääda. Aga ausalt üle 20min ma seal kiige ääres vahtida ei viitsi 🤦‍♀️seega me vahepeal teeme miskit muud ja läheme kiikuma tagasi 23042716x päevas.

 

Me aeg ei kordugi?

Ühel hetkel jõuad kohta oma mõtetes ning mõistad,et kõik mis meil tänasel päeval on, ei pruugi enam homme ollagi. Optimist mõtleb,et ehk on homme rohkemgi,kuid sellest ma hetkel ei räägi.

Kui tihti sa mõtled sellele,et lahkudes ei pruugi sa enam tagasi tulla, ära saates ei pruugi enam kohtuda,head ööd soovides ei pruugi enam hommikut näha või et öeldud sõnad võivad olla viimased? Proovi. see ajab pikapeale ilmselt hulluks,ent korraks vast toob sellest rutiinimullist välja ja paneb mõtlema,järeldusi tegema,arvestama.

Mu lapsed ja Alar on kogu minu maailm. Ma armastan oma lapsi tingimusteta ja Alar on minu kindlus,ilma temata kukun ma kokku kõige ausamal moel. Ma ei lähe iial magama nõnda,et ei paluks Amanda käest andeks päeval hääletõstmist ja riidlemist. Ma ei jäta eal laste laubale musi andmata, õnnestumise puhul rõõmust hõiskamata, ebaõnnestumise korral lohutamata, valu leevendamata, kallistamata.

On teatud kamp inimesi minu elus kellega aeg-ajalt läheb vestlus teravaks,vaidlused kuumaks ja tekib küsimus why the f ma üldse püüan.need inimesed on minu elus rippumas küsimärgi otsas. Hoida ei oska,loobuda ka ei oska. Ma tunnen et nad tõmbavad mu alla,teevad mu ootused väikeseks, teevad mind väikeseks. Minu saavutused ei ole justkui piisavad,olgugi et olen saavutanud kõik. Its never enough. Liis Velsker ikka innustab mind sageli. Lugege tema lugu.

Pere on kõige tähtsam. Aga üks hetk me kasvame sellest välja ja loome oma pesa, oma pere. Need, kes veel seal maal ei ole või ei taha olla, ei saa mind emana kunagi mõistma. Miks sa ei viitsi peole?wtf, ma ei taha, mitte ei viitsi. Ma ei asendaks iial, mitte iial õhtut nende pisikeste inimeste seltsis. Sest ma tean, kui kiiresti see pisike inimene saab suureks ja see pisike aeg,käsi südamel,ei tule eal tagasi. Juba hommikul on nad suuremad, iseseisvamad. 

Ma olen kanaema, ma olen eraklik. Jah, olen, uhkusega. Aga mu süda on rahul ja mina, mina! olen õnnelik, sest minuga astuvad elurada inimesed keda ma armastan, ja kes armastavad mind täpselt samuti. Seega jah, me aeg ei kordu, there's noone to blame, kui ühel hetkel küsid endalt kes sa oled,mis sul on, kui mina tean juba praegu, et ma olen õnnelik. Nii et võta nüüd hetk ja mõtle, et me aeg ei kordu.

Tänased võimalused võivad veel homme kehtida, ent tõenäoliselt mitte. Mitte miski ei ole tähtsam kui meie unistused ja nende poole püüdlused. Keegi ei ehita sinu õnne üles. Mitte keegi peale sinu. Ja mis on su õnn? Kui sinu õnn peitub maakodus, go and work on it. Kui sinu õnn peitub lapses, go and make one. Uues autos? Abielus? Heas toidus? Rahas? Milles iganes,võtab siis ohjad ja sõidab kuniks saavutab. Ma olen loobunud nii mõnestki asjast, mugavusest, inimestest,et tänasel päeval seista siin ja nautida teades, et aeg ei kordu.

Amanda lutivõõrutusest

Ega me selle võõrutusega otseselt ei tormanud. Üks hetk tundus, et laps on valmis ning nii see läks. 

Amanda oli 1a6k vanune, kui tekkis nö lutikaaries, ehk siis esimestele hammastele tekkis kaaries, mille ägenedes tekivad augud ja kes seda väikest inimest ikka hambaravisse viia tahaks, ega see midagi meeldivat pole. 

Kuna Amanda hambad tulid väga varakult (4 kuu vanuselt oli 4 hammast suus juba), oli juba eos teada, et nende hooldamisega peame olema eriti tublid, et need ikka piisavalt kaua ta suus tervena vastu peaks. 

Ehk siis kui Amanda oli 1,5aastat vana, jäi ära igasugune päevaaeg "niisama" luti kiskumine. Lutt oli ainult une ajaks ning autosõitudel. Tegelikult poleks autosõidul üldse vaja olnudki, aga vot toona ei taibanud, et loll harjumus nii meile kui lapsele, sest autosõit on talle alati meeldinud. Paar esimest päeva avaldas soovi lutile aga see kadus kärmelt. 

Kaks kuud peale päevase luti võõrutust jätsin luti ära lõuna ja ööune ajaks. Esimene päev läks väga libedalt, korra oli jorr ja uinus kähku. Teine päev oli juba nutuga ja kolmas päev läks lõunaunega hästi, ent ööunne jäi suure nutuga ja uinumise ajaks andsin luti, mille suust ära võtsin, kui oli uinunud. 

Neljandal päeval lõikasime koos luti katki ja sealt edasi oli ca nädal kurbust. Amanda käis ja näitas muudkui, et lutu on katki,seda eriti hädisel häälel öeldes. 

Viienda päeva õhtul valis ta omale lisaks ühe kaisuka, jänese, mille Alar talle pooleaastaseks saamisel kinkis ning mis sel samal päeval pesumasinas hoogsalt tsentrifuugi üle elas ja seejärel Amanda kaissu kolis. Ehk siis ta asendas luti kaisukaga(lisaks oma jänkutudutekile). 

Alar õpetas talle selle sama päeva õhtul, et nutta ja karjuda ei ole vaja, et muidu jänkud ei saa magama jääda ning et Amanda aitaks jänkud tudule , tegi neile pai ja kussu-kussu ja sealt hakkas asi edenema ning rohkem neid tagasilööke ei tulnud. 

Mõnikord päeval veel küsis, et kus lutu on, aga üks hetk võtsime selle koos kapilt, arutasime veel läbi, et on katki ja miks on katki ning miks uut ei anta ja viskasime koos ära. 

Kartsin, et poja sündides ja pidevalt venna lutti nähes tekib mingi teema uuesti üles, kuid mitte miskit. Ca nädal tagasi pani korraks venna luti tuuri, kuid see oli ka üks ja ainus kord ja ega ta sellega miskit teha enam osanudki. Meie vapper Amanda 💛🐥

Kaks aastat Amandat

Minu esimene. Nii kaua oodatud pisike, maailmatuma armas tütar. Ja juba oled sa 2-aastane tahtmist täis, iseloomukas inimene. 

Mina ei tea kuhu see aeg on kadunud. Aga kord lugesin mõttetera, et lõbusalt möödunud aeg läheb kiiresti- ju on meil olnud tohutult lõbus. 

Sinu beebiaeg venis nagu tatt. Iga päev oli hirmus. Ei tahtnud sa süüa ega kuidagi teisiti kui süles olla, ja mina ei tahtnudki et sa kuidagi teisiti oleks, kui minu südame vastas. Olid tohutult hea magaja, oled siiani. Magad lõunauinakuid tagasihoidlikud 2,5-3h ja õhtul annad ise märku, kui on tudu. 

Söögiga on olnud algusest saadik paras kepp ja käpikud. Seda lihtsalt ei annagi paremini selgitada. Nüüd, kuskil 6 kuud on olnud söömisega enam vähem ja isegi kõlbab midagi kõhtu ajada. Selle eest olen ma eriti tänulik, sest see mure söönuks saamise osas on olnud suur. 

Kõige vahvam aeg algas, kui jalad alla said. Siis läks meil olemine eriti vahvaks. Sina oled mind kasvatanud siin ilmas enim. See, milline ema olen ma tänasel päeval, on kõik tänu Amandale. Minu südame kallim varandus, sina ja sinu vend.

Koos oma vennaga algas su elu uue loomuga. Sinust kasvav arvestav, venda armastav, vastutust tundev suur õde. Nähes, kuidas oma venda vaatad, mängid, hoiad ja hoolid, tean, et midagigi sinu kasvatamises õigesti on tehtud. Sest emadus on ju lõppude lõpuks üks suur kahtlemine iseenda ja oma võimete piiril. 

Mu süda läheb katki mõttest et juba varsti alustad sa lasteaia teed. Ühtäkki oled sa nii suur. Ei vaja mind enam igas asjas. Lähed viid ise oma kommipaberi prügikasti ja jooksed mopiga mööda tuba,aitad nõudepesumasinast nõusid õigesse kohta panna ja tead täpselt, kuidas pesu sorteerida ja masinasse panna. 

Sa teed mind nii lõputult õnnelikuks, tütar. 

See üks päev, kui ma läbi põlesin

Ma tahan siit ära. Välja sellest uksest. Mul ei ole õhku. Kõik kukub korraks kokku ja ei oska järsku enam hingata. 

Ja siis mulle meenub, et ma ei saa. 

Ma tahan karjuda. Tühjaks röökida nõnda, et kurgus on kibe. Röökides nutta, et ometi pingest priiks saada. 

Ja siis mulle meenub, et ma ei saa. 

See hetk millal ma mõistsin, et ma olen läbi põlenud ja et sünnitusjärgne depressioon on reaalselt olemas. See süütenöör kannatlikkuse piiril jäi iga päevaga lühemaks ning sellist ema minu imelised lapsed ei vaja. Sel hetkel ma võtsin end kokku. 

Tõstsingi lõua üles ja tunnistasin endale, et ma olen nõrk ja et ma kukkusin ja ma saan ise püsti tagasi. Oma pisikeste nimel. Hakkasin tegema mõttetööd iseenda kallal ning tähtsaks pidama ka iseenda vajadusi süüa sooja toitu, käia tualetis ja hetkeks istuda nõnda, et keegi küljes ei ripu. 

Ma olen kanaema. Ma tahan kõike ise teha ja saavutada. Ise õpetada, ise nendega terve päeva hakkama saada ning mitte oodata ja loota kellegi kolmanda abile seniks, kuni Alar on tööl. Ja ma tean nüüd, et ma olen saanud imeliselt hakkama. Ikka lõputult raske on endas aina ja aina kahelda, oma võimetes ja selle kvaliteedis.

For f sake ma olen ema, kahe väikese vanusevahega laste ema. See on nii lihtne. Ja see on nii raske samal ajal. 

Ja siis ma tean, et nad on nii väikesed vaid hetke. Homme on nad juba jälle suuremad, tublimad, iseseisvamad. 

Ma ei saa astuda toast välja ja mõelda et perse kõik. Sest mul on minu lapsed, kes on kogu mu ihu ja hing ja armastus selle kõige üllamas tähenduses. 

Ma ei saa suval hetkel röökima kukkuda, sest sel hetkel, kui see pisike hing on endast väljas ega tule oma tunnetega toime, pean mina olema see, kes teda aitab ja toetab, isegi kui see tähendab spagettidega näkku saamist (tänane kaunis hetk). 

Mu südamel on valus kui sellised asjad juhtuvad, aga mu süda on rõõmus, kui need hetked mööduvad ja me oleme suutnud need kibedad hetked mööda saata üheskoos. 

Ahhhhh see emaks olemine...

Emaks olemisest

Ühel hetkel tuleb see tunne, et oled valmis jagama oma elu, andma oma südame ja võtma vastutuse, olema valmis muretsema kogu oma ülejäänud elu. 

See on olnud minu elu ilusaim aeg. Ja raskeim, kahtlemata. See, et rasedus võib olla füüsiliselt kurnav, sünnitus valus, päevad lastega väsitavad- see on nali vaimse koormuse kõrval. 

See on selline püsiv hirm, et kas ikka kõik on hästi, kas see või too asi on normaalsus, millal küsida nõu, millal otsida abi. Pidev kahtlemine oma pädevuses, sageli esinev enesesüüdistus - miks ma rohkemat ei suuda, enamat anda ei saa. Tihti tunne, et pole õrna aimu ka mida ma teen, ometi ma teen. 

Lapsed teevad nii õnnelikuks. See on selline teistmoodi õnn ja seda mõistab vaid naine kellel on lapsed. Need väikesed sõrmed, naeratused, naerukilked, süütud silmad. See tunne, kui laps tuleb sülle lihtsalt selleks et hetkeks pea panna rinnale ja olla. Ja sa oled selles hetkes ning oled nii rahul. 

Ja siis on need hetked, mil 2-kuusel on rinnastreik. Ta tahab süüa aga ta ei söö, sest ta röögib. Rahuneb kohe kui korjad oma ihu riiete sisse kokku ja hakkab kohe õnnetult nuuksuma sest noh, kõht on ju tühi. Ja siis on eel-kahene kes lihtsalt vigiseb, sest ta ei tea ise mida teha ja kuidas käituda, sest tunded on nii sassis ja ennast väljendada ei oska. Siis sa talud ja rahustad end mõttes ja ühel hetkel ikka flipib ära. 

Tõstan häält, sageli liiatigi valjult, kõigil keevad emotsioonid üle ja tunned, et oled täiega läbi kukkunud. Mis ema sa oled, kui räuskad lapse peale kes on ilmselgelt siin elus veidi segaduses. Aga sa oled ka lihtsalt inimene, mina, mina olen ka lihtsalt inimene ja talun kõike teatud piirini. 

Seda õnnelik-õnnetu tunnete pendeldamist tuleb ikka mõnikord ette. Aga iial, mitte iial, ei sooviks ma elada teisiti, olla kuskil mujal, teha midagi muud, kui armastada oma lapsi täpselt nii hästi nagu ma seda oskan. 

Vahel on nii sitaks raske, kuid see kogemus olla ema, see on maailma ilusaim kogemus. 

Amanda 1a8k ja Aron 3 nädalat

Aroni ootuse aeg

Aron tuli meile tellimustööna. Nii nagu tahtsime, nii ka saime. Algus oli jube, ma ainult iiveldasin ja oksendasin. 

Amanda õnneks oli juba nii tubli ja mängis palju ise, et sain suhteliselt palju olla pikali. Kõik mis sõin ja jõin enne lõunat oli naksti väljas. Siis võis mitu päeva olla nii et mitte mingit iiveldust polnud. Ja kui uuesti tuli siis juba topelt. 

Õnneks see okseralli lõppes seal 13. nädala kanti ära. Sealt edasi ei olnudki mingit jama, kuniks uuesti 25.nädala paiku kaua igatsetud sümfüüsivalu jälle kimbutama hakkas. 

Seekord oli samuti GT-testil suhkru väärtus normist kõrgem ja seekord pandi kohe ka Metformin ravi peale. Kuna päevased veresuhkru väärtused olid normis ning mure ainult paastusuhkruga, mida Metforminiga normi ei saanud,hakkasin õhtuti süstima pikatoimelist insuliini. Eks ta veits ebameeldiv oli, kuid kui sellega saavutasime koostöös arstiga soovitud tulemuse, siis noh, vaeva väärt. 

Uuringud olid algusest lõpuni normis, tihedamalt jälgiti seekord verest antikehi, et hoida silma peal võimalikule tekkivale reesuskonfliktile. Mõningane tiitri tõus küll oli, kuid jäi normi piiresse.

Libavalud olid lõpusirgel püsivalt regulaarsed ja mõned korrad sai ikka haiglasse kontrolli sõidetud. Ühel korral aga jäeti mind sünnitustuppa jälgimisele sest tita arvas et 35. nädalal on igati ok aeg sündimiseks. Mina ja arstid nii aga ei arvanud ja õnneks rahunes hommikuks tegevus maha. Siiski kindluse mõttes ja mõningase enneaegsena sünni kahtlusel hoiti mind veel üks ööpäev sünnieelses osakonnas ja kahel järjestikusel hommikul käisin veel täiendavaid vereproove andmas, mis olid õnneks korras. Sealt etapist edasi kulges rasedus rahulikult veel veidi rohkem kui 3 nädalat. 

Sünnitus oli seekord esilekutsumisega. Kuna insuliini süstisin, siis ei lasta rasedust kauem kui 39 nädalat kanda. Seega nii see läks, et 29.jaanuar läksin esilekutsumisele ja meie õnneks sel samal päeval sai ka asjaga ühele poole. 

Rasedusega võtsin juurde 4kg, ilmselt hoidis kaalu insuliini süstimine, sest ega toiduga suurt tagasihoidu ei olnud päevasel ajal, õhtuti aga küll. Sünnitusmajja käi 11kg. 🤷‍♀️

Aroni sünnitus oli minu jaoks ideaalne. Mõlema lapse sünnilood panen eraldi kirja. 

Amanda näitab kus venna on

Amanda ootuse aeg

Meie esiklapse Amanda saamine oli pikaajaline protsess. Ei õnnestunud see nõnda nagu soovisime. Triipude püüdmine võttis kokku aega umbes-täpselt kaks aastat. Saime mõlemad nö profülaktilise ravi, ent õnnestumisele aitas kaasa lõpuks operatsioon ja igasuguste ravimite manustamise täielik lõpetamine, ehk et andsime loodusele vaba voli ja nii ta meil õnnestus. 

Raseduse algus kulges eriliste probleemideta, veidi iiveldust, kuid seejuures tonnide viisi muretsedes, sest nii raskelt saadud ja kuidagi ei julgenud loota ja uskuda, et kõik lähebki hästi. 

20 nädala paiku tekkis hull sümfüüsivalu ja see saatis mind kuni sünnituseni. Veidi leevendust tõi pikematel kõndimisel bandaaž, kuid täielikult valuvaba aega nagu ei mäletagi. Siiski polnud see selline valu, et elada ei saaks, pigem lihtsalt häiriv nüanss igas päevas. 

Liigutusi hakkasin tundma alles 23.nädalal. Mäletan seda 2017a jõululaupäeva vanemate juures, kui järsku avastasin et ei ole mega pikalt juba liigutusi tundnud. Veidi aja pärast muidugi hakkas kõhus siputama. Platsenta oli eesseinas ja see pidavat rolli mängima. Laps kasvas nii nagu pidi ja selles suhtes oli kõik igati leebe. 

Gestatsioonidiabeedi diagnoosi küll GT-testil sain, kuid see oli dieediga kontrolli all hoitav. Kaalu kogusin kogu rasedusega kokku napid 6 kg, mis topelt haiglasse jäid. 

70 päeva enne sünnituse tähtaega jäin juba koju. Nautisin täiel rinnal ootusaja nädalaid ja kodus olemist. 2018.aasta kevad oli mega soe, ma olin täiega pruun sünnitama minnes, sest nii kui päike paistis, nii mina kõht püsti päevitasin vastavalt enesetundele. 

Sünnituseks ettevalmistus lp.emaka poolt oli pikk ja piinarikas. Saime ikka oma 5x kontrollis käidud enne, kui ikka õigeks asjaks läks. 🤦‍♀️

Amanda sünnitus aga oli üks paras katsumus. Valu valuks, kõik kiskus üks hetk kuidagi jube kriitiliseks ning sellest kirjutaksin täpsemalt hea meelega mõnes muus postituses 👌

Kokkuvõtvalt meist ja meie plaanidest

Need, kelle jaoks meieelu blogi ja selle liikmed on veel võõrad, teen väikse sissejuhatuse.

Mina olen Agnes ja mul on imetabane abikaasa Alar. Koos kasvatame kahte täitsa toredasti välja kukkunud last: tütar Amanda saab varsti 2-aastaseks ja poeg Aron on veidi üle 2-kuu vanune. Rasedusest ja sünnitusest tuleb eraldi juttu. 

Lisaks on meil puhtatõuline segavereline siiami-kodukassi segu Ellie ning Ameerika kokkerspanjel Nora. Ausalt, lähiajal seda kampa laiendada ei plaani. 

Koos ehitame Peipsiääres oma armsat kodu ja loodame selle ühel hetkel ikkagi päriselt algusest lõpuni renoveeritud saada. 

Tulevikulootused on lihtsad. Saada kodu valmis, kasvatada lastest tublid inimesed ja elada rahus õnne ja õnnetuste sümbioosis seda magus - mõrudat elu, kuniks seda meile kingitud on. 

Hariduselt olen meedik, Alar on ehituse spetsialist ja lastest näis mis välja sirgub. Nõnda kulgedes on meil olemas kõik, mis õnneks vaja on. Kui vaid seda kannatlikkust oleks kübeke rohkem, siis vast oleks ka vähem vingu. 

 

Sealt kus ilus aeg sai alguse

Aastaid tagasi kartsin seda, mis mind ees ootab. Mul olid omad unistused ja omad ootused, kuid hirm mitte saavutamise ees allutas oma võimusesse kõik need lootused sellest, millest mõtlemine mind sel hetkel naeratama sundis.

Veidi vanemaks saades mõistsin, et ainus, mis mind hoiab saavutamast, on see sama hirm. Kuid see arusaam ei viinud mind ka just kaugemale. Sidusin end suhetesse, kus võis näiliselt olla kõik täitsa hästi, ent milles viibimine pani mind iseendas pettuma, eneseaustuses kahtlema. Ja nii ma kulgesin.

Aja möödudes kaotasin iseenda. Täielikult. Ei olnud see mingi elamine vaid lihtsalt mitte suremine. Jah, tõsi, omandasin hariduse mis mulle üdini huvi pakkus, tegin tööd mida ma armastasin, olin ikka see rõõmsal sammul naeratus näol tööle saabuja ja lahkuja. Aga mu sisemus oli tühi. Võisin tundide viisi vaadata raamatu ühte lehekülge ja mitte lugeda, olles võimetu keskenduma, võimetu seejuures ka omi mõtteid mõtlema. Ma lihtsalt olin. Ja ma armastasin lugemist. Need olid aastad, mil loetud ei saanud ühtegi teost, kuigi selleks oli nii palju aega, mida praegu näiteks kahe lapse kõrvalt üldse ei leia. Vaikus tappis viimsegi emotsiooni ning ometi ei suutnud ma muusikat kuulata. Ja mite keegi ei saanud aru, et ma olen täiesti põhjas.

Mäletan kui eilset päeva öövalve järgset hommikut, kui pidin sõitma Tartust Rakvere haiglasse praktikale. Ei tundnud ma ülemäärast väsimust, pigem oli sel hommikul kahtlaselt energiline olla ja sisemuses justkui teatav elevus. Nii ma siis sõitsin, kulgesin mööda maanteed otse Tabivere kraavi. Mäletan autost välja vinnamist ja mäletan peale jäänud signaali karjet ja kellegi võõrast kätt mind jopest raputamas ja sundimas midagi ütlema. Mäletan politseid, kiirabiauto kiirustamist haiglasse ja cutasepti kibedust otsaees. Mäletan kompuutertomograafia ruumi jahedust ja mäletan seda, kui palju mulle tähendas kohale tormanud isa ja venna kallistus ja kui väga ma ehmusin nende mures nägudest. Mäletan seda hirmu uuesti autosse istumises... Ja mäletan end aknast välja vaatamas ja endamisi ütlemas "aitäh" millelegi või kellelegi, mis mind sel hetkel kaitses, sest minu elu algas sel samal hommikul päris algusest.