MEIE

ja meie elu lood

See üks päev, kui ma läbi põlesin

Ma tahan sii ära. Välja sellest uksest. Mul ei ole õhku. Kõik kukub korraks kokku ja ei oska järsku enam hingata. 

Ja siis mulle meenub, et ma ei saa. 

Ma tahan karjuda. Tühjaks röökida nõnda, et kurgus on kibe. Röökides nutta, et ometi pingest priiks saada. 

Ja siis mulle meenub, et ma ei saa. 

See hetk millal ma mõistsin, et ma olen läbi põlenud ja et sünnitusjärgne depressioon on reaalselt olemas. See süütenöör kannatlikkuse piiril jäi iga päevaga lühemaks ning sellist ema minu imelised lapsed ei vaja. Sel hetkel ma võtsin end kokku. 

Tõstsingi lõua üles ja tunnistasin endale, et ma olen nõrk ja et ma kukkusin ja ma saan ise püsti tagasi. Oma pisikeste nimel. Hakkasin tegema mõttetööd iseenda kallal ning tähtsaks pidama ka iseenda vajadusi süüa sooja toitu, käia tualetis ja hetkeks istuda nõnda, et keegi küljes ei ripu. 

Ma olen kanaema. Ma tahan kõike ise teha ja saavutada. Ise õpetada, ise nendega terve päeva hakkama saada ning mitte oodata ja loota kellegi kolmanda abile seniks, kuni Alar on tööl. Ja ma tean nüüd, et ma olen saanud imeliselt hakkama. Ikka lõputult raske on endas aina ja aina kahelda, oma võimetes ja selle kvaliteedis.

For f sake ma olen ema, kahe väikese vanusevahega laste ema. See on nii lihtne. Ja see on nii raske samal ajal. 

Ja siis ma tean, et nad on nii väikesed vaid hetke. Homme on nad juba jälle suuremad, tublimad, iseseisvamad. 

Ma ei saa astuda toast välja ja mõelda et perse kõik. Sest mul on minu lapsed, kes on kogu mu ihu ja hing ja armastus selle kõige üllamas tähenduses. 

Ma ei saa suval hetkel röökima kukkuda, sest sel hetkel, kui see pisike hing on endast väljas ega tule oma tunnetega toime, pean mina olema see, kes teda aitab ja toetab, isegi kui see tähendab spagettidega näkku saamist (tänane kaunis hetk). 

Mu südamel on valus kui sellised asjad juhtuvad, aga mu süda on rõõmus, kui need hetked mööduvad ja me oleme suutnud need kibedad hetked mööda saata üheskoos. 

Ahhhhh see emaks olemine...

Emaks olemisest

Ühel hetkel tuleb see tunne, et oled valmis jagama oma elu, andma oma südame ja võtma vastutuse, olema valmis muretsema kogu oma ülejäänud elu. 

See on olnud minu elu ilusaim aeg. Ja raskeim, kahtlemata. See, et rasedus võib olla füüsiliselt kurnav, sünnitus valus, päevad lastega väsitavad- see on nali vaimse koormuse kõrval. 

See on selline püsiv hirm, et kas ikka kõik on hästi, kas see või too asi on normaalsus, millal küsida nõu, millal otsida abi. Pidev kahtlemine oma pädevuses, sageli esinev enesesüüdistus - miks ma rohkemat ei suuda, enamat anda ei saa. Tihti tunne, et pole õrna aimu ka mida ma teen, ometi ma teen. 

Lapsed teevad nii õnnelikuks. See on selline teistmoodi õnn ja seda mõistab vaid naine kellel on lapsed. Need väikesed sõrmed, naeratused, naerukilked, süütud silmad. See tunne, kui laps tuleb sülle lihtsalt selleks et hetkeks pea panna rinnale ja olla. Ja sa oled selles hetkes ning oled nii rahul. 

Ja siis on need hetked, mil 2-kuusel on rinnastreik. Ta tahab süüa aga ta ei söö, sest ta röögib. Rahuneb kohe kui korjad oma ihu riiete sisse kokku ja hakkab kohe õnnetult nuuksuma sest noh, kõht on ju tühi. Ja siis on eel-kahene kes lihtsalt vigiseb, sest ta ei tea ise mida teha ja kuidas käituda, sest tunded on nii sassis ja ennast väljendada ei oska. Siis sa talud ja rahustad end mõttes ja ühel hetkel ikka flipib ära. 

Tõstan häält, sageli liiatigi valjult, kõigil keevad emotsioonid üle ja tunned, et oled täiega läbi kukkunud. Mis ema sa oled, kui räuskad lapse peale kes on ilmselgelt siin elus veidi segaduses. Aga sa oled ka lihtsalt inimene, mina, mina olen ka lihtsalt inimene ja talun kõike teatud piirini. 

Seda õnnelik-õnnetu tunnete pendeldamist tuleb ikka mõnikord ette. Aga iial, mitte iial, ei sooviks ma elada teisiti, olla kuskil mujal, teha midagi muud, kui armastada oma lapsi täpselt nii hästi nagu ma seda oskan. 

Vahel on nii sitaks raske, kuid see kogemus olla ema, see on maailma ilusaim kogemus. 

Amanda 1a8k ja Aron 3 nädalat

Aroni ootuse aeg

Aron tuli meile tellimustööna. Nii nagu tahtsime, nii ka saime. Algus oli jube, ma ainult iiveldasin ja oksendasin. 

Amanda õnneks oli juba nii tubli ja mängis palju ise, et sain suhteliselt palju olla pikali. Kõik mis sõin ja jõin enne lõunat oli naksti väljas. Siis võis mitu päeva olla nii et mitte mingit iiveldust polnud. Ja kui uuesti tuli siis juba topelt. 

Õnneks see okseralli lõppes seal 13. nädala kanti ära. Sealt edasi ei olnudki mingit jama, kuniks uuesti 25.nädala paiku kaua igatsetud sümfüüsivalu jälle kimbutama hakkas. 

Seekord oli samuti GT-testil suhkru väärtus normist kõrgem ja seekord pandi kohe ka Metformin ravi peale. Kuna päevased veresuhkru väärtused olid normis ning mure ainult paastusuhkruga, mida Metforminiga normi ei saanud,hakkasin õhtuti süstima pikatoimelist insuliini. Eks ta veits ebameeldiv oli, kuid kui sellega saavutasime koostöös arstiga soovitud tulemuse, siis noh, vaeva väärt. 

Uuringud olid algusest lõpuni normis, tihedamalt jälgiti seekord verest antikehi, et hoida silma peal võimalikule tekkivale reesuskonfliktile. Mõningane tiitri tõus küll oli, kuid jäi normi piiresse.

Libavalud olid lõpusirgel püsivalt regulaarsed ja mõned korrad sai ikka haiglasse kontrolli sõidetud. Ühel korral aga jäeti mind sünnitustuppa jälgimisele sest tita arvas et 35. nädalal on igati ok aeg sündimiseks. Mina ja arstid nii aga ei arvanud ja õnneks rahunes hommikuks tegevus maha. Siiski kindluse mõttes ja mõningase enneaegsena sünni kahtlusel hoiti mind veel üks ööpäev sünnieelses osakonnas ja kahel järjestikusel hommikul käisin veel täiendavaid vereproove andmas, mis olid õnneks korras. Sealt etapist edasi kulges rasedus rahulikult veel veidi rohkem kui 3 nädalat. 

Sünnitus oli seekord esilekutsumisega. Kuna insuliini süstisin, siis ei lasta rasedust kauem kui 39 nädalat kanda. Seega nii see läks, et 29.jaanuar läksin esilekutsumisele ja meie õnneks sel samal päeval sai ka asjaga ühele poole. 

Rasedusega võtsin juurde 4kg, ilmselt hoidis kaalu insuliini süstimine, sest ega toiduga suurt tagasihoidu ei olnud päevasel ajal, õhtuti aga küll. Sünnitusmajja käi 11kg. 🤷‍♀️

Aroni sünnitus oli minu jaoks ideaalne. Mõlema lapse sünnilood panen eraldi kirja. 

Amanda näitab kus venna on

Amanda ootuse aeg

Meie esiklapse Amanda saamine oli pikaajaline protsess. Ei õnnestunud see nõnda nagu soovisime. Triipude püüdmine võttis kokku aega umbes-täpselt kaks aastat. Saime mõlemad nö profülaktilise ravi, ent õnnestumisele aitas kaasa lõpuks operatsioon ja igasuguste ravimite manustamise täielik lõpetamine, ehk et andsime loodusele vaba voli ja nii ta meil õnnestus. 

Raseduse algus kulges eriliste probleemideta, veidi iiveldust, kuid seejuures tonnide viisi muretsedes, sest nii raskelt saadud ja kuidagi ei julgenud loota ja uskuda, et kõik lähebki hästi. 

20 nädala paiku tekkis hull sümfüüsivalu ja see saatis mind kuni sünnituseni. Veidi leevendust tõi pikematel kõndimisel bandaaž, kuid täielikult valuvaba aega nagu ei mäletagi. Siiski polnud see selline valu, et elada ei saaks, pigem lihtsalt häiriv nüanss igas päevas. 

Liigutusi hakkasin tundma alles 23.nädalal. Mäletan seda 2017a jõululaupäeva vanemate juures, kui järsku avastasin et ei ole mega pikalt juba liigutusi tundnud. Veidi aja pärast muidugi hakkas kõhus siputama. Platsenta oli eesseinas ja see pidavat rolli mängima. Laps kasvas nii nagu pidi ja selles suhtes oli kõik igati leebe. 

Gestatsioonidiabeedi diagnoosi küll GT-testil sain, kuid see oli dieediga kontrolli all hoitav. Kaalu kogusin kogu rasedusega kokku napid 6 kg, mis topelt haiglasse jäid. 

70 päeva enne sünnituse tähtaega jäin juba koju. Nautisin täiel rinnal ootusaja nädalaid ja kodus olemist. 2018.aasta kevad oli mega soe, ma olin täiega pruun sünnitama minnes, sest nii kui päike paistis, nii mina kõht püsti päevitasin vastavalt enesetundele. 

Sünnituseks ettevalmistus lp.emaka poolt oli pikk ja piinarikas. Saime ikka oma 5x kontrollis käidud enne, kui ikka õigeks asjaks läks. 🤦‍♀️

Amanda sünnitus aga oli üks paras katsumus. Valu valuks, kõik kiskus üks hetk kuidagi jube kriitiliseks ning sellest kirjutaksin täpsemalt hea meelega mõnes muus postituses 👌

Kokkuvõtvalt meist ja meie plaanidest

Need, kelle jaoks meieelu blogi ja selle liikmed on veel võõrad, teen väikse sissejuhatuse.

Mina olen Agnes ja mul on imetabane abikaasa Alar. Koos kasvatame kahte täitsa toredasti välja kukkunud last: tütar Amanda saab varsti 2-aastaseks ja poeg Aron on veidi üle 2-kuu vanune. Rasedusest ja sünnitusest tuleb eraldi juttu. 

Lisaks on meil puhtatõuline segavereline siiami-kodukassi segu Ellie ning Ameerika kokkerspanjel Nora. Ausalt, lähiajal seda kampa laiendada ei plaani. 

Koos ehitame Peipsiääres oma armsat kodu ja loodame selle ühel hetkel ikkagi päriselt algusest lõpuni renoveeritud saada. 

Tulevikulootused on lihtsad. Saada kodu valmis, kasvatada lastest tublid inimesed ja elada rahus õnne ja õnnetuste sümbioosis seda magus - mõrudat elu, kuniks seda meile kingitud on. 

Hariduselt olen meedik, Alar on ehituse spetsialist ja lastest näis mis välja sirgub. Nõnda kulgedes on meil olemas kõik, mis õnneks vaja on. Kui vaid seda kannatlikkust oleks kübeke rohkem, siis vast oleks ka vähem vingu. 

 

Sealt kus ilus aeg sai alguse

Aastaid tagasi kartsin seda, mis mind ees ootab. Mul olid omad unistused ja omad ootused, kuid hirm mitte saavutamise ees allutas oma võimusesse kõik need lootused sellest, millest mõtlemine mind sel hetkel naeratama sundis.

Veidi vanemaks saades mõistsin, et ainus, mis mind hoiab saavutamast, on see sama hirm. Kuid see arusaam ei viinud mind ka just kaugemale. Sidusin end suhetesse, kus võis näiliselt olla kõik täitsa hästi, ent milles viibimine pani mind iseendas pettuma, eneseaustuses kahtlema. Ja nii ma kulgesin.

Aja möödudes kaotasin iseenda. Täielikult. Ei olnud see mingi elamine vaid lihtsalt mitte suremine. Jah, tõsi, omandasin hariduse mis mulle üdini huvi pakkus, tegin tööd mida ma armastasin, olin ikka see rõõmsal sammul naeratus näol tööle saabuja ja lahkuja. Aga mu sisemus oli tühi. Võisin tundide viisi vaadata raamatu ühte lehekülge ja mitte lugeda, olles võimetu keskenduma, võimetu seejuures ka omi mõtteid mõtlema. Ma lihtsalt olin. Ja ma armastasin lugemist. Need olid aastad, mil loetud ei saanud ühtegi teost, kuigi selleks oli nii palju aega, mida praegu näiteks kahe lapse kõrvalt üldse ei leia. Vaikus tappis viimsegi emotsiooni ning ometi ei suutnud ma muusikat kuulata. Ja mite keegi ei saanud aru, et ma olen täiesti põhjas.

Mäletan kui eilset päeva öövalve järgset hommikut, kui pidin sõitma Tartust Rakvere haiglasse praktikale. Ei tundnud ma ülemäärast väsimust, pigem oli sel hommikul kahtlaselt energiline olla ja sisemuses justkui teatav elevus. Nii ma siis sõitsin, kulgesin mööda maanteed otse Tabivere kraavi. Mäletan autost välja vinnamist ja mäletan peale jäänud signaali karjet ja kellegi võõrast kätt mind jopest raputamas ja sundimas midagi ütlema. Mäletan politseid, kiirabiauto kiirustamist haiglasse ja cutasepti kibedust otsaees. Mäletan kompuutertomograafia ruumi jahedust ja mäletan seda, kui palju mulle tähendas kohale tormanud isa ja venna kallistus ja kui väga ma ehmusin nende mures nägudest. Mäletan seda hirmu uuesti autosse istumises... Ja mäletan end aknast välja vaatamas ja endamisi ütlemas "aitäh" millelegi või kellelegi, mis mind sel hetkel kaitses, sest minu elu algas sel samal hommikul päris algusest.